Broken. võib-olla on asi selles, et ma pole sellega varem kokku puutunud. ükski minu lähedastest — ptüi-ptüi-ptüi — pole ära surnud. võib-olla sellepärast tundubki see mulle kohutavana. kindlasti ma austan surnute mälestust. kuid. käies surnuaial. nähes neid haudu, kuhu on maetud väikesed lapsed. ja see ebaõiglus tapab mu. arvake mida tahate. et ma olen mingi üliemotsionaalne inimene. idealist. wake up. tegelikult olen ma egoist. need inimesed, kes kõik ära surevad lähevad paremasse kohta. aga ma ei taha, et nad ära läheksid. mina vajan neid siin all, mitte jumal kuskil üleval. ma tean. te ei mõista mind. võib-olla on süüdi liig suur erinevus meie vahel. võib-olla see, et teile jäi nüüd arvamus, et ma ei soovi oma lähedastele head. soovin küll. kõige-kõige paremat. aga kas nad ei võiks sellega oodata veidi kauem, et ma enne neid ära sureks? tegelikult pean ma endale jälle vastu rääkima. kas oli see nüüd film. vast jah. igatahes. mees tuleb psühholoogi juurde. ta naine on just ära surnud ning ta on kohutavas kurbuses. ta palub arsti käest abi oma hingevalu vastu. psühholoog vastab selle peale. mõtelge, kui teie oleks surnud oma naise asemel. mees jätab nutu. tõuseb püsti ning tänab arsti. minu arvates on see mingisugusest filmist. võib-olla aga on mul jälle hajameelsuse hoog peal ja seda rääkis mulle keegi. mõtelge. see ei ole nii raske ju tegelikult. ja selle jutu mõte seal alguses on vaid see:

I'M A REALLY SAPPY PERSON