aeh. ometigi üksi. susi mind söögu, kui ma peaks selle lingi kellelegi andma. lihtsalt siia hakkan kirjutama nüüd mida iganes tahan. kui olen masenduses, kui tõesti enam olla ei taha. ma ei oleks pidanud seda teemat üldse alustama. mulle nii meeldib ju inimesi enda juurest ära ajada. fakk küll. see ei ole üldse tore, ta meeldib mulle tõesti, ma ei tea miks, kuid nii see on. võib-olla seepärast, et tema jutt on huvitavam, kui teistel. mainides muidugi muid isikuid... üldse on kuidagi lõbus sessuhtes, et mul ei ole vist enam ühtegi sõpra, mul ei ole mitte kuskil käia, mitte midagi teha. niiet mida ma siin teen? kelle jaoks ma elan? enese? oojaa. minust saab suurena mingi eriti mõttetu isik. mis töid on olemas, mis suhtlemist ja sõbrustamist teiste inimestega ei vaja...?
punkt kaks. jätkan anoreksia praktiseerimist. toitumine tundub mittevajalik, kuigi ühest õunast ei ütleks küll ära.
minge, kurat võtaks, ja elage. elage minu eest ka.
nõiaring. keegi ei taha mind, kui ma halan ja kaeblen, ja ma kaeblen, sest keegi mind ei taha. äge, eks.
näeb.