mul tuli meelde, et ma tahtsin kirjutada ristipalos käimisest. see on siis tilluke koht räpina lähedal, mis põhiliselt koosneb surnuaiast.
koristasime emapoolse vanaisa ja tema ema-isa hauaplatsi. kuna mina olin vaene ja vigane ning sain ainult ühe külje pikkuse maa rehitud, siis sain natuke aega rahulikult pingil istuda ja ringi vaadata. päris meie lähedal tegi üks noormees suitsu. ma ei tea, kui vana ta oli, aga paistis täiesti legaalses vanuses olevat. siis hakkas see poiss saagima ja klopsima. ta tegi nimelt oma sugulaste (ma arvan, et tegelikult ema või isa või mõlemad) platsile pinki. mina tegin vahepeal tööd, kuid miskipärast köitis ta mu pilku pidevalt. kui lõppes suur saagimine, vaatasin jälle tema poole. ta istus pingi peal, seljaga minu poole, ja vappus. ta nuttis. ja minul tulid pisarad silma ning tekkis tahtmine minna ja teda tugevasti emmata, teda lohutada ja kõik heaks teha. kuid ma ei teinud. ja enne kui ma ümber mõelda jõudsin, hakkas poiss pinki värvima. ilusasti värvis. valgeks. siis tuli tema vanaema. nad rääkisid, kuid ma ei kuulanud. nad lahkusid sel ajal, kui meie olime teise haua juures.
ma tunnen ennast halvasti, et ma ei läinud teda lohutama. võib-olla poleks ta seda soovinud. võib-olla oleks ta mu eemale lükanud. aga siis ma oleks vähemalt kindlalt teadnud.

my dying bride - the return of the beautiful