äratus pool viis. pesema, riidesse, sööma ja autosse. riigihümni saatel alustasime sõitu esäkeste sohu. muide, kas te teadsite, et pool kuus tuleb vikerraadiost igal hommikul mu isamaa, mu õnn ja rõõm? igatahes tuli peale seda kohe marseljees ja sain teada, et täna 210 aastat tagasi sai marseljees (kas ma tõesti peaks seda suure tähega kirjutama) prantsusmaa ametlikuks hümniks.
sõita oli mõnus, liiklust peaaegu polnudki ja põllud olid vapustavad udu ja tõusva päikese käes. soos ootasid meid muidugi sellised toredad üllatused nagu parmud ja sääsed pluss selged jäljed varasematest korjajatest. tagasiteel auto juurde, kuna soos polnud peaaegu üldse murakaid järel ja needki toored, sattusime laulurästa pesa peale, kus kaks juba üpris sulist poega tudusid. edasi läksime meelva rappa, kus marjade arv kasvas koos parmude arvuga. piinlesime siis seal kuni sai siiber ja läksime meelva järve ujuma. see on üks neist tumedaveelistest rabajärvedest, mille temperatuur on kihiti tavaliselt väga erinev. seekord oli ta juba hommikul soe nagu supp. peale seda läksime räpina poodi ja turule ning edasi võhandu jõe kaldale röövlipraega maiustama.
oli supermõnus päev ja praegu oleks tunne, et kell on kaheksa, kui telekast ei tuleks metsik ingel.