on teisipäeva õhtu kell kümme. vahin mõnusalt arvutist buffyt. erika on juba ammu piro suunas läinud. äkki karjub ema, et telefon. jei. tundmatu number. keegi tahab veel coca-cola ratta kohta küsida. jaa? kõlab marko hääl, mis kutsub mind jooma ja peale tegema. natuke tartust välja. et nad kohe-kohe jõuavad annelinna.
okei. tsill. panin riidesse ja võtsin opethi kaks plaati kaasa. saime dagrise maja ees kokku. lisaks talle ja markole oli kaasas veel raatusest pille. läksime siis ainukesse lahti olevasse poodi. selverisse. ja ostsime viina. ning hakkasime liikuma pille kodu poole, mis pidi olema natuke tartust väljas. järgmine hetk olen ma juba kolm-neli kilomeetrit marssinud mööda räpina maanteed luunja poole. ta elas täiesti parajalt kaugel. rohkem poleks jaksanud. kokku saime kolmveerand tunniga kuskil käidud kuus-seitse kilomeetrit.
üliõnnelikena hakkasime kohe peale tegema ja kodust õunaveini jooma. dagris oli ainuke tubli laps. tema ei suitsetanud ega teinud peale. asi läks väga tsilliks kätte ära. kuulasime muusikat, vahtisime telerit. mingi hetk olid kõik maja eri nurkades ja magasid.
muidugi ärkasin ma hommikul kõige varem. enne seitset. plaanisin juba üksi tagasi kõndida, kui õnneks ärkas pille ja saime hakata tegutsema. mis on hommikuti ikka parem kui äsjatehtud pannkoogid. isegi siis on nad head, kui piima pole ja peab ise piimapulbrist ja keevast veest piima valmis mäkerdama. varsti ärkas marko. siis hakkasime pannkooke sööma, üksteise kaale võrdlema ja käsna-kallet vaatama.
mingi aeg hiljem otsustasime, et me peame veel peale tegema. itsitasime ja kargasime. läksime välja ja kiikusime suuure kiigu peal. tulime sisse tagasi. vaatasime telekast pink tv-d, kus paris hilton ja nicole richie tegid mingit road tripi. kõik oli väga segane.
koju tulime pille raha eest bussiga. väga tore ja mõnus ja hea oli. ka rahata võib saada juua, suitsu ja kallist tükki.