ükskõik. ma võiks praegu koolist lennata. ükskõik. ma ei pruugiks ülikooli sisse saada. ükskõik. mul on lihtsalt mõnus ükskõiksus peal antud hetkel. hullult hea, peaksite proovima. lihtsalt vaatad buffyt, sõimad tegijaid, et vaesele spike'ile ei anta ikka üldse võimalust, lööksid angeli mättasse, kurat, ronib eelviimasesse osasse lihtsalt sisse ja hakkab kohe buffyt musitama. no mis värk on? kuulad prodigyt, ei mõtlegi homsele bio ja njuuspa tööle, milleks õppinud ei ole, ja lihtsalt tunnetad seda ülimalt head ükskõiksust, mis suleb su silmad ja paneb su muusika taktis liikuma, unustab su mõtted ja mured homse pärast, sest tomorrow never comes. lihtsalt tantsiks praegu kuskil prodigy no goodi taktis, mis sest, et tantsida ei oska. pohhui, on ükskõik. tahaks olla see poiss nende suurte kõrvaklappidega seal freestyleri videos. tahaks uskuda, et ma olengi nii ilus nagu siit kõrvalpeeglist ilma prillideta paistab. või on see äkki lihtsalt special occasion. "you're no good for me, i don't need nobody, don't need no one that's no good for me".
on huvitav, kuidas mõned lood on depressioonis kaasaelavalt masendavad ja mõnusas tujus täiesti normaalsed. ma vist jäängi hommikuni siia arvuti taha kahtlasi tantsuliigutusi tegema.
piiss, j'ooll, aim aut.