lugesin enda vanu poste. neid, mida teie enam lugeda ei saa. ja ma nägin, kuidas mu blog on muutunud igavaks. igavad on teemad, millest ma kirjutan, igav on see, kui isikupäratu see kõik siin on. milles need tekstid on? kõige rohkem üks kümnest räägib minust. vahest nii tihti käib mingi plõks läbi ja ma avaldan seda, mida sülg suhu toob. ülejäänud korrad on see kõik siin lihtsalt piiritletud mõtlemise töö. rohkem nagu see, et ma kas a) unustan ära täpse lause, mida ma öelda tahtsin ja tänu sellele muutub ka ülejäänud tekst sootuks teiseks või b) ma kontrollin väga kindlalt oma emotsioone ja kõike. sesmõttes, et mul on draftis päris mitmeid isikulisi asju. miks ma ei võiks neid näidata? ei tea. miks ma hoian oma depressiivsete postituste arvu minimaalse, kui ma võiks selliseid kirjutada iga päev?
вот это я тоже не знаю.