blog on liiga fotoseks ära läinud. tuleb maha rahuneda.
täna egle peale seda, kui ma olin enda arust eriti irooniliselt väljendanud oma halvakspanu sellise laulu nagu 'from paris to berlin' suhtes, ütles, et jah kohe, kui see välja tuli, sai see tema lemmiklauluks. noh. okei, egle, siis.
aga see pole tähtis. täna on vendadel kongadel sünnipäev. suured kallid neile juba edastatud. jälle paar täisealist klassis juures. seoses sellega, rääkisime liina ja kasekesega janikaga matast ja vilistlasest karl kullist, kuidas tema oli klassi kõige noorem ja siis, kui teised pidutsesid juba, tema alles õppis. mispeale ütles liina, et paneb oma lapse viieaastaselt kooli. niiet, kui kedagi huvitab oma lapse hea õppeedukus, siis nii vara kui võimalik laps kooli. vot nii.
teistsugustel teemadel siis. nagu tänane vapustav taliilm. härmatis, paksu lund ei ole, taevas on selge, külm võtab vaid veidi-veidi kõrvad ära ja kella kaheksa ajal on juba mõnusalt rahulik kõndida. ilus oli hästi. surnuaias oli pime. mõned küünlad põlesid. panin mammale ka ühe. et ta hing näeks taeva teed. hiljem tagasi kõndides märgistasid mu teed soolalagritsamaitselised kommid (soola maitse saamiseks salmiakkilagritsas kasutatakse ammooniumkloriidi. haa.), mis mulle ei maitse. tavaline lagrits on kõvasti parem. igatahes oli hea. koju ei tahtnud tulla. sest siin peab õppima. mõtlema mingile edasisele elule. pole lihtsalt võimeline vene keele vihiku taga tegema seda, mida tegelikult tahaks. selleks pole kunagi aega. minul vähemalt.