täna oli ilus ilm. selline suurepäraselt hall. päikest polnud kordagi näha. hästi huvitav oli. kui mõne jaoks masendav, siis minu jaoks üllatavalt rahustav. meeldivat enesetunnet tekitav.
ma mõtlen ülikooli peale. siis kui me üksteist enam tihtipeale ei näe. leitakse uued sõbrad. ma ei suuda seda ette kujutada. ma ei tahagi seda ette kujutada. ma ei kannata uuendusi. muutusi. olen vist vanamoeline. kuid reklaamid uutest ja lahedatest kõrghoonetest ja kaubakeskustest, mida kõike kesklinna toppida tahetakse, ajavad mulle hirmu nahka. kas ma jõuan enne seda innovatsiooni ära kolida? kuhugi tillukesse maamajja, kus mul on soe pliita, kiisu või mitu, kutsa, aed, mida harida, ja töö, mis mind linna viib harva. kus öösiti on tähiseim taevas üldse ja kus saaks rahulikult veeta oma vaikset elu.
tunnen rõõmu, et ei ela tulevikus ega minevikus, vaid olen nii vana just praegu. olukord ei ole kõige hullem enam ega ka mitte veel.
loodan, et nädalavahetusel läheb issi metsa. sest ma tahan ka. tahan seda udust sügispäeva, kui metsas kõndides on kõik nii müstiline. nagu sammuks läbi iidsete aegade tähtede poole. unistuste poole.