punkt 1.
käisin eile vaatamas Elmo Nüganeni ja Anne Reemanni etendatud 'Ay Carmelat'. vapustav! see oli naljakas, kuid mitte labane, tragikomöödia žanrilt. see muusika, Reemanni lauluhääl, kõik, kõik, kõik. väikeses majas oli, istusin esimeses reas. kui lõppes ja plaksutama hakati, ei suutnud ma vaadata seda, kuidas keegi püsti ei tõuse ja tõusin ise. Nüganen naeratas mulle nii armsalt(: suurepärane, hämmastav!
punkt 2.
keemia kooliolümpiaad. seekord isiklikult erkki templi poolt koostatud. suurepäraselt kohutav. istud. mõtled. sööd õuna. peksad pead vastu lauda. niisama tore. pärast, kui erkki parandas, siis sain teada, et ei oska elementaarmatemaatikat. tore. iga töö juures viskas seda mulle nina peale. selgus, et ükstaskõik, mis koha ma saan, viiekoolile lähen niikuinii. issand, kui tore. miks ma üldse läksin sinna siis???? kui parandatud said, oli berit must poole punktiga ees ja karo järgmine. kolmikvõit 11ndikel meie! pärast aga küsis lennart näha mingeid struktuure ja siis selgus, et ma olin täpselt selliseid endale mustandile joonistanud, mistõttu erkki pani mulle punkti juurde. nii juhin mina berksi ees poole punktiga. ma ei oska kaotada, mul on tunne.
punkt 2,5.
seoses sellega, et mind saadetakse kooliolümpiaadile, ükskõik, mis olümpiaadile, et ma kooli heaks midagi teeks, võiks kool mulle selle kompenseerida millegi rohkemaga, kui viied aines, kus mul neid vaja ei ole. selle asemel võiks kool hoopis hea seista selle eest, et ma ei peaks järgi tegema töid, mis leidsid aset sel päeval, kui ma kooli tõttu ei saanud nendesse ilmuda. ja söögi eest peale olümpiaadi võiks kooli direktor olla ikka võimeline maksma.