ei. ma ei tea, kas mul on õigust lugeda end saatuse heidikuks, kuid olgem inimesed: kips sünnipäeval ei ole just tervitatav asjaolu.
olgu, ma suutsin sellest üle saada. võtsin isegi kipsi ära. sest noh, valus enam ei olnud, paistetus oli ka praktiliselt alanenud ning käies valu ei tundnud. tavai, suutsin oma sünnipäeval isegi lõbutseda. muidugi oli suur plaan sünnipäevapidu pidada, 18 ju ikka. noh, kahjuks algselt planeeritud päevaks ei olnud võimalust ja kurvastas ka ema reaktsioon vajaminevale rahale. kuid juba järgmine päev ta mõistis, et 800 krooni ei ole liiga vähe inimeste ära toitmiseks ning lubas mul 26ndaks teha broneeringu Põletajate klubis. see on hea koht, mahub palju inimesi, ma oleks saanud teoks teha soovi kutsuda nii palju sõpru, kui tahan. kuid ometi, MIKS peaks ma seda saama, see ei ole ju normaalne!
19ndal oli mulle traumaarsti poolt määratud kipsi äravõtmisaeg ning tavai, ma läksin. noh, et saada igasuguseid tõendeid ja oma vanemaid rahustada. kuid arsti (mitte see, kelle juures ennemalt käisin) juures hakkab kõik kohe väga valesti minema.
kõigepealt laseb arst mu jalast uue röntgeni teha. selgub, et mu anatoomia on vist nii kohutav, et ta laseb ka paremast jalast pildi teha. kogunenud on juba mitmeid minuteid plastiktoolil arsti ukse taga. igatahes ei saa ma veel mingit vastust peale selle, et arst käib teise käest küsimas raamatut, mille pealkirjast jääb mulle vähemalt silma sõna 'human'. hmm, kõlab paljutõotavalt. veel 10-15 minutit ootamist, kui äkki ilmub minu kõrvale ratastooliga õde, kes ütleb, et toimetab mu kompuutertomograafiasse. ee..tegelikult ma saan nagu oma jalal ka käia, aga noh, sõita on ka mõnus. seal ma siis laman laual hoides oma labajalga võimalikult täisnurga all säärega, samal ajal kui ratastooliõde ja kompuutriõde ruumist väljuvad. ei maksa ju ennast kiiritada lasta. oma 5-10 minutit sõidutab laud mind erinevate kiiruste all teatud maani edasi-tagasi kompuutri august läbi. jalad tunnevad jahedust ja kõrval vahelduva eduga vilkuv radioaktiivsuse märk ajab närviliseks. see saab läbi ja mind viiakse tagasi korduvate haigete kabineti ette. vastusega võib natuke minna, ütleb mulle õde, kuna tehti jalast mitu kihti pilte.
ootamine kestab ja tundub lõpmatusena. huvi pakub vaid kipsituppa viidav saksa jalgpallur, kellelt saksa keele oskamatud õed küsivad, kumb jalg tal haige on. kell ütleb, et möödunud on kaks tundi tulekust. oh jess! õde kutsub mind sisse.kadunud on endine meeldiv meesarst ja alles jäänud vanem naine.
-teie jalg on katki, ütleb ta.
minu maailm kukub lihtsalt kokku. nii palju siis lootusest ukse taga, nii palju siis praktiliselt palvetamise eest, et mu jalal ei oleks tõesti midagi rohkemat kui sidemerebend. miks ma ei ole ostnud veekindlat ripsmetušši? läbi pisarate suudan kuidagi täpsemalt paluda, et ta näitaks mulle, mis mu jalal siis täpselt viga on. pilt näitab selgelt kildu, mis on eraldunud sääreluust ja nüüd eksisteerib selle ja pindluu vahel.
-kips, ütleb arst, peame panema kipsi.
ei taha, ei taha, ei taha! lõpuks mõikab õde mulle paberit anda.
-esmaspäeval teatame, kas teeme operatsiooni või mitte, ütleb jälle see mulle juba vastikuks saanud blond meigitud nõid.
mis siis, küsin.
-siis teeme kunagi järgmise nädala jooksul operatsiooni ja pärast seda peate veel paar päeva haiglas olema, et me saaks jälgida, kuidas teie jalg paraneb.
ma ei taha kipsi, ütlen talle, ärge pange enne juuni algust.
-te pole veel täisealine, selleks peate isa kutsuma.
ütlen, et olen. ta on kahtleva näoga ja ei tee sellest juttu. selgitab mulle kogu aeg, et kips ja kips. kordan talle mitu korda, et ootan äkki ilma kipsita esmaspäevani ära, et siis vaadata, kas on üldse mõtet kipsi panna, kui niikuinii opereerimiseks läheb. ta ei saa mitte millestki aru. nagu umbvenelasega räägiks. ma annan alla. niikuinii pole mingit lootust enam. küsin veel, et kui operatsiooni pole, kaua ma siis pean kipsi peal hoidma.
-no vähemalt kuu aega ikka.
KUU??!! aga sünnipäev..pidu...sõbrad koos, minuga naermas ja lõbutsemas?
ma nutan edasi. nutan ka kipsitoas, kui kaks toredat õde mulle L-kipsi panevad. nutan autos, kui isa mu koju viib.
kas ma olen kedagi kuskil oma käitumisega või millegi muuga pahandanud, et mul ei saa olla ühtegi toredat hetke? kuid seda ma vannun, et 13ndaks on kips läinud, sest Metallica kontserdit ma mingi luuvigastuse pärast küll maha ei maga. oleks asi veel selles, et ma ei saa käia. aga ma saan!