kui ma esimest korda kuulsin, et Deftones tuleb, ei olnud mingit kahtlust – muidugi lähen ma neid vaatama. sama kordus ka Metallicaga. no seda ma juba aksepteerisin, et kõike ka ei saa ja ei hakanud Prodigy jaoks raha üldse lunimagi. ning kõik sai alguse sellest, et ma ei müünud algse plaani kohaselt Metallica piletit maha ja ei läinud Prodigyle.
oleks ma olnud seal, poleks mul õnnestunud olla kahuri otsast niiviisi maha kukutatud, et a)nautida oma sünnipäeva longates, b)mitte pidada täielikult korralikku ja eriti raju pidu täiskasvanuks saamise puhul ning c)kuulda, et mu jalg on nii umbes kaks kuud veel paistes, mis tähendab, et sellel suvel ma joosta ei saa. ja kui arvestada seda, et see on nagu minu viimane suvi, kus ma saaks veel lõõgastuda, siis on nagu suhteliselt perses sellega.
esimeseks tugipunktiks oli Metallica kontsert. seal ma siis karjusin ja rokkisin ja eks tuul tõmbas läbi. teiseks käisin ülejärgmisel päeval peale kontserti sõbrantsidega linna peal tsillimas. sooja ilma kohta veidike paksult riides arvatavasti higistasin ja tuul tegi oma töö. mis tähendab nüüd seda, et ma olen kodus. 38ŒŒ kraadi palavikku on küll üle läinud, kuid kahjuks köha ja nohu jäänud. mis tähendab, et Deftonesi ülimegahüperrokil kontserdil ma ei käinud.
mulle meeldib, et selle asemel tegin hoopis kellegi teise õnnelikuks, kuid on ikka ülimalt sitt, kui ma pean kalendrisse punaseid ringe tõmbama, et mäletada, kunas ma viimati õues viibisin. vähemalt on toas samasugune ahi nagu väljas.