liig kiirelt harjume me kõigega. uute mugavustega ümberringi. uue kole-koleda kaubamajaga. ma ei taha harjuda, kuid ometigi nii see on. ma ei mõtle mammale ega vedrule üldse tihti enam, harva, kui nende mälestus mu südant valgustab. ning see tekitab sellist..sügavat kurbust. mitte ainuüksi see, et ma tahan neid tagasi, mamma oms mõnusa uberiku elamisega, mida pühapäeval külastada. "poig harva üle kodoläve so manu jõudse kooliteelt.." kahetsen seda, et surmahetke ja eelmise külastuse vahele nii palju aega jäi. armastan vanemapoolseid inimesi, mulle meeldib kuulata nende juttu, neid aidata, rääkida tühjast-tähjast ja madalast pensionist. (muideks, pension võib nüüd ka jotiga kirjutada. kuhu see eesti keel enda arust selliste muudatustega pürib.)
ma tahan ka oma koera tagasi. sunnikul oli kõva 15 aastat veel keskmiselt elada. ma tahan, et mul oleks keegi, kes üritaks sülle hüpata mu paljaste jalgade najal ja kriibiks nad ära. keegi, kes vaatab mulle otsa oma kõige nukramate silmadega. keegi, kes on lihtsalt üliõnnelik, et just mina koju tulin. kas teil ei ole vahepeal tunnet, kui te vaatate näiteks hundikoeri, et no nad on ju praktiliselt ühesugused, kui mingid värvimuutused välja arvata? mulle ka tundub. aga samas. nii palju on ju tegelikult musti lühikarvalisi takse, kuid mitte ühelgi pole nii ilus peakuju, sellised kulmutäpid ja sellised silmad ning samuti pole mitte ühelgi koeral nii vapustavat otsast viltust saba, mis suures kähmluses saadud.
tegelikult ma loodan, et nad ootavad mind kuskil. et ma saaks neid veel kord kallistada ja öelda, kui väga ma neid mõlemaid armastan.