käisin tallinnas. häälega. tartust minema saamine tundus ikka eriti masendav koos lähenevate vihmapilvedega. õnneks olime ikka miniseelikud selga pannud ja siis võttiski meid peale MUST BEMM. ma avastasin, et bemm on mu lemmik:) igastahes saime varsti jutule üpris kena VALLALISE noormehega, kes tuli välja, on meie kooli vilistlane aastast 2001 ja õpib majandust ning töötab ehitusüksuses (RIKAS). ahjaa, musta bemmi sisu oli matt beež nahk (VAPUSTAV). nalja sai palju, kiirust sai ka ületatud, aga sellises autos oli see lubatud. prillid jättis Marta tema autosse igastahes.
esmaspäev shoppasime Martale jalanõud, teksad, pluusi ja mulle topi. õhtul käisime autoga sõitmas kakumäel ja toompeal vaadet nautimas. ööbisime tädi juures lasnamäel. järgmine päev pakkisin oma ilgelt raske koti kokku ja läksime linna peale, kust leidsime kaltsust mulle seeliku ja Martale viigipüksid. siis otsustas Marta, et tavaiks, jääme veel. viskasin siis isale suurema osa asjadest autosse ja trippisime jälle lasnamäele, kust meid varsti Riho (Milva) üles korjas. läksime männiku karjääri ujuma ja siis selveri, kust ostsime pelmeene ja pärast ma orjasin köögis.
täna tulime siis hommiku vara häälega tagasi. ärkasime kell pool kuus (mina) ja läksime poole seitsmeks bussipeatusesse, vahepeal hüppasime veel statokast läbi ja sõime viimased ampsud rämpstoitu (hot dog). kuigi autode väljavool tallinnast oli lõpmatu, õnnestus meil auto peale saada kell kaheksa (Marta pidi kell 10 tööl olema). see onu viis meid Viljandi teeotsani, kust me praktiliselt paari minutiga saime natuke kehvema auto peale (Tartust tulles konditsioneerita autode peale ei hääletanud (siks nt)). see viis põltsamaale, kust edasi viis meid džiibiga vanem mees, kes käskis kohe tagaistmel turvavöö kinnitada. mingi 20 km enne tartut pidas eraautos politsei meid kinni. mees ronis torisedes autost välja, ütles, et saatanad on kogu aeg siin ja et tal läheb 15 mintsa. mina pärast täpselt aru ei saanudki, mis ta teinud oli, aga noh, nalja sai igastahes.
tartus tsillisin tsipa barclays, sealt edasi läksin hinnapommi, kust suutsin endale kahed jalanõud ja ühed (meeste)sokid osta. peale seda oli küll tunne, et karju appi, kui hulluks shopahoolikuks ma ikka läinud olen.
tegelikult mulle ei meeldi tallinn, aga kui ikka tartus hakkavad kõik mured rõhuma, siis on hea saada eemale kohtadesse, kus keegi sind ei tunne.