no paistab, et see blogimise teema on kõigil üle visand, ma siis annetan paar väärtuslikku lauset sellesse vapustavasse kommuuni.

igatahes on hommik. eile ma jõin viina kolme tüübiga, kes nagu tahtsid ja nagu ei tahtnud ka minuga grupiseksi teha. mai saand sellest nii täpselt aru. nii, kuigi nüüd, hommikul, olen ma juba jumala kaine, on tunne, et alkohol on minusse igavese märgi jätnud. nimelt läheb ühe lause peale bäkkspeissi viis kuni kümme korda, mitte, et mu näppudel midagi viga oleks, aga kuidagi lihtsalt ei õnnestu see häkkimine.
vähemalt on mul nüüd elutunnetus läinud. sest minu elu enam igatahes aju ei juhi. vaid keha ja iha ja ei tea midagi. kui ma nüüd hakkaks nagu delikaatsemalt asjale lähenema, siis ütleks nii palju, et mees tuleb reedel koju, aga mina olen siin kuu aega rämedalt litsi lasknud. nojah. ah pohhui orkester tuleb selle peale kohale kutsuda, nemad suudaks mulle masendavat klassikat mängida ja siis ma teeks enesetapu. täiega. aktuaalselt aga ütlen ma niipalju, et jätke mind rahule, andke mulle jõledalt narkootikume ja laske mu elul minna kõige sügavamasse sitaauku. siis võib-olla julgen jälle kellelegi näkku vaadata. siis võib-olla ei ole mul tartu litsi silti küljes. aitäh. mitte et ma ennast parandama jookseks. mul pohhui. kui on hea olla, siis on hea olla. küll vanaduses aega nutta ja halada kõigile bussis kõva häälega.

suured tänud edastab teile postiljon kanapauk. tsaukapauka.