<![CDATA[
<body><script type="text/javascript">
function setAttributeOnload(object, attribute, val) {
if(window.addEventListener) {
window.addEventListener('load',
function(){ object[attribute] = val; }, false);
} else {
window.attachEvent('onload', function(){ object[attribute] = val; });
}
}
</script>
<div id="navbar-iframe-container"></div>
<script type="text/javascript" src="https://apis.google.com/js/platform.js"></script>
<script type="text/javascript">
gapi.load("gapi.iframes:gapi.iframes.style.bubble", function() {
if (gapi.iframes && gapi.iframes.getContext) {
gapi.iframes.getContext().openChild({
url: 'https://www.blogger.com/navbar/7243991?origin\x3dhttp://seganesass.blogspot.com',
where: document.getElementById("navbar-iframe-container"),
id: "navbar-iframe"
});
}
});
</script>
]]>
miks on see nii, et kui sa tahad seltsi, siis ei ole mitte kuskil mitte kellelgi aega sinu jaoks? ja kui üksindus tundub olevat peaprioriteet, on ainuke võimalus põgeneda kõrvaklappide taha, sest inimesed ei kao ära?
mul on häästi palju ideid. häästi palju. aga ma ei oska neid sõnastada, ammugi siis teostada. ja nii nad jäävadki mu aju sügavamatesse soppidesse kõdunema. ja siis hakkab kõrvades tulema sellist halvaks läinud mõtete lehka. sisemiselt eralduvad mõttehallitusseente eosed, mis ründavad kõike minu sees. ja ma jään kängu ning kõdunen ise kaasa.
inimesed surevad nagu kärbsed.
miks on see nii, et kui sa tahad seltsi, siis ei ole mitte kuskil mitte kellelgi aega sinu jaoks? ja kui üksindus tundub olevat peaprioriteet, on ainuke võimalus põgeneda kõrvaklappide taha, sest inimesed ei kao ära?
mõtteid 0 :
mõtiskle.
tagasi.