käisin eile HMÕl. algas hästi, aga lõpuks läks kuidagi tuimaks ära. ja need laivitüübid ei olnud minu arust just ka kõige parem idee. aga noh. see-eest said kari alakaid lõpuks i s i k l i k u l t Superstaari-Taavi ära näha. ja kiljuda. juhhuuu. igatahes suutsin isegi üllatavalt kaua vastu pidada. oli mõnus tegelt.

aga põhiasi, millest rääkida tahtsin, oli mu kaif unenägu.
alguses oli midagi muud. mingi bussisõidu ja istumise teema. blablabla. aga igastahes üks hetk kõndisin teisele korrusele, ainult, et leida (oma?) tädi Peet (jah, eesnimi) vastakuti õhus hõljuva suure kollase peaga. ning nagu kõik õhus hõljuvad pead, ähvardas ka tema kirvega tädi ära tappa. üritasin seal vist mingit selgust luua, aga kahjuks lõin põnnama ning otsustasin tädi hüljata ja karjudes minema joosta ning teisi appi kutsuda. sain vist nagu pool peret kätte, kes hakkasid muidugi esikus kõva häälega pead mõnitama, kutsudes teda boulderiks ja teema. see muidugi oli natuke liiast ja seal see pea oligi, ajas neid taga. mina olin see hetk juba kaugemal elutoas koos onu- ja täditütrega, kes vaatasid telekast Ringut.
üks hetk ülejäänud peret enam ei olnud kuskil, mis muidugi ajas hirmu nahka. siis sadas sisse turistilaadne perekond. virisesid ja vingusid ja whatnot. igastahes hakkas äkki raamaturiiuli vahelt ämblikuid välja imbuma, suuuremaid ja väiksemaid. aga rohkem ikka suuremaid. kuna ma ämblikuid ei karda, siis see mind ei morjendanud.
äkitselt sain mingi valgustatuse osaks, sest otsustasin pea välja kutsuda ning näidata talle, et ma tean, et ta on kõigest illusioon. tuligi suure hooga minu poole. silmad panin muidugi kinni, sest ehmatama olen ikka kärme. igastahes tunnetasin, kuidas pea minust lihtsalt läbi sõidab. millegi pärast jooksime siis esikusse, kus suletud ukse tagant kuulsime terve pere hääli. tuli välja, et jobukad olid lihtsalt magama läinud. läksime ka sinna ja ma hakkasin kõigi ees uhkeldama, et voh kui julge olen. hüüdsin siis pea uuesti välja ja lasin tal endasse imbuda. lihtsalt embasin teda ja ta sulandus minuga ühte.

pmst ega see nüüd mingi eriline asi ei olnud, millest jutustada, aga ma mäletan siiamaani seda tunnet, kui pea minu kehaga ühines. see oli nagu tohutu energialaeng hõlmaks su endasse. sellepärast oligi kaif. ma ärkasin üles ja lamasin mitu minutit ühes asendis, et veel tunnetada seda õrnalt suruvat tunnet. vapustav.

aga elust veel nii palju, et olen ülikoolis absoluutselt igal pool sees. sain akad testi 87.
am i genius or what?