Halloween. päev enne oppi. õhtu nagu iga teinegi. igav. äkki vibras telefon. Ronald! tule, teeme pubitiiru ja pane kostüüm selga. Toomas tuleb järele. kostüümi njetu kodus, panin seeliku. kõigepealt olime zavoodis. Runnelil jõle valge mantel, Ronaldil mungarüü, Sandril vampiirikostüüm ning Leelo lihtsalt nõiamütsiga.
3=2. jõime õlut. rohkelt. zavvi tuli kari nunni, kes pärast Prodigy järgi tantsisid. übersuper. 1 6 5...ei, 1 1..
edasi sain korraks Marksi ja Brettiga kokku ning vildesse. sealt tagasi poolde kuude. 3=2. jõime, jõime, jõime. veidrad hetked.
kolme paiku (opile minema kaheksaks, süüa-juua-suitsetada ei tohtinud 6 tundi ennem, tehke ise matemaatikat) hakkasime laiali valguma. ikkagi tööpäev. läksime Toomasega koju. raatuse juures sain kokku Märdiga. ülirõõmus. mina. nalja sai. kuhu ta läks, ei saanudki lõpuks aru. igatahes oli põhiteema vist sellest, et rääkida saab ja võib tahtmise korral kõigiga. et tahab, käib minuga käest kinni ja ajab juttu. täpsed mälestused puuduvad, õllesisaldus veres liiga suur. selle kohta enesetunne ülimalt hea jällegi. edasi minnes sai veel Toomast jutuga piinatud. küsimusi küsitud. hüvasti jäetud. koju jõutud.
hommikul üles. veel shvipsis õrnalt. maarjamõisas palatis tukkusin. siis opile. anestesioloog või siis kanüüliõde oli värdjas munn. tegi haiget. op läbi. üks kruvi sees, üks väljas. sain süüa veidi. siis riidesse ja hüppasin palatist minema. siniseid susse minema visates sain haigelt jalalt kergelt ära. edasine tegevuskava tekitas raskusi. kena vanem mees (vist, ei mäleta, narkoosist vist veel unine ja ka minu arust õrnalt pohmelline) näitas tooli peale. võtsin sussi jalast ja ta VISKAS selle MINU ASEMEL ära ning aitas mu püsti. soe käsi oli. peaks leidma vanema mehe. hüppasin riidehoiuni. süda läks pahaks ja läksin wc-sse. kõik korras. koju issiga.

väike talveluuletus aastast midagimidagi:

Taevast langevad helbed,
tuhanded valged lumehelbed.
Nad langevad alla tasakesi,
sulavad ning neist saab vesi.