sest liiga nummi on, kui mingi suvaline neti quiz ütleb mu kohta selliseid asju. need on nagu self-help raamatud - et tunned ennast natuke aega pärast hästi, kuigi üldises mõttes kopka eest ei aita.

aga mul on praegu selline kahtlane tunne. et ma päris täpselt ei saa aru, mis oleks logical course of action. ja kõige hullem, et see kehtib kõikide elutasandite kohta hetkel. et mida ma viie minuti pärast tegema hakkan, mida ma juunis tegema hakkan (kas lähen kuhugi mujale õppima ja kuhu seljuhul) ja mida ma 5 aasta pärast tegema hakkan. ega ma tõsiselt eelistaks seda, kui ma oleks natuke tuhmima mõistusega ja oleks sunnitud olnud kutsekas ametit õppima.

mul on pükstel praegu perfektsed kortsud/voldid. laualambi valguses tunduvad mu sõrmed ja randmed olevat anorektiku omad, võeh.

see on hea, et teiste õnn ei tee mind õnnetumaks. kui üldse midagi, siis ikka pigem vastupidi.

kuu on juba nii madalal. noorkuu on täna (J kui juunior või siis vasakuga haarata) ja ta on veel nii õbluke.

mul on täna miskipärast liiga palju mõtteid. hirmutav. pean vististi paberi ja pliiatsi võtma ja midagi paberile ka panema. aga mulle tuli selline idee - see loov ajupool (pole halli aimugi, kumb, aga pakuks, et parem) on tohutult (noh, minu mõttes) arenenud ja vajab väljundit. nii ta siis üritab seda teist poolkera panna joonistama ja kirjutama jms tegema. kahjuks on see osa ajust aga võimetu nendele nõudmistele vastama ja nii see kõik lihtsalt kuhjub os frontale taha ja täidab kõik viimsedki urkad, kuhu võiks mingeidki vajalikke teadmisi mahutada. võib-olla seetõttu jäävadki mulle kõiksugused laulusõnad pähe, aga biofüüsika valemid mitte.

seoses selle tänase kuuga, mis just pilve tagant välja ujus (no täpsemalt ujusid küll pilved eest ära, aga see selleks), tuli mulle meelde too suvi, kui emme oli Horvaatias jalgrattamatkal (mingi limiit peaks ka ikka olema, kui palju vanemad võivad oma lastest sportlikumad olla) ning meie issiga Sännas. sõitsime õhtul hilja ringi veel, taevas oli selline..mmm...tumedama sinise poolne, aga heledam ikkagi ja kuu tõusis. teate neid filme, neid ameerika omi, kus vahepeal on mingid öökaadrid ilmatu suure kuuga? no asi ei olnud nii hull, kuid imeilus siiski. ja kui ma nüüd mõtlen, et ma võiks osata seda pildistada või siis maalida või siis veidratest kuuelukatest põneva jutu kirjutada (viide Oliühele, üks parimaid lasteraamatuid, kui ei ole lugenud, siis ei ole ka kunagi liiga hilja, et seda viga heastada), siis tabab mind äng ja tuim valu rinnas. kuid järele mõeldes võiks olla isegi rahul, kui keegi minu kõrval saaks selliste asjadega hakkama. et lihtsalt ise nautida seda. kuid ma kardan, et minus tekiks lõpuks ikkagi frustratsioon oma andetuse pärast. ja sellised emotsioonid viivad ainult musta sügavusse.

argh, lõpmatult veider on olla. kell on kohutavalt palju juba ning minu tänase päeva tippsaavutuseks on see, et sain lõpuks oma paberitööga ühele poole. koolis lahendasin jaapani mõistatusi, millega ei saanud hakkama.

olgu, ma hoian neid väheseid mõtteid, mis veel alles jäid, järgmiseks korraks. whenever it shall be (whatever will be, will be...ei me ette tea, mis elu meil tuua võib, kuid ometi see, mis peab, tuleb kindlalt kõik). ma armastan kodus arvuti taga absoluutselt igasugustele lauludele kaasa laulda.

Вся моя любовь - headeris on radioblogi aknake. sealt leiab selle laulu ladina tähtedega kirjutades 'vsya moya lyubov' vms alt. k i n d l a s t i tuleks see lugu lõpuni kuulata, sest see on seda väärt.