ma pidasin eile sünnipäeva piknikku. grillisime liha ja mängisime viitlehte. pärast sõitsime veel mööda Peipsi äärt Kolkjasse ja käisime restoranis. kus ma nägin Velit. wtf. koju jõudsime poole seitsmeks.
telekat käima pannes sai kiirelt selgeks, et Rafa ei juhi mitte settidega. ja kuigi ma üritasin palvetada iga jumala poole, olin ma lootusetult hiljaks jäänud. settidega 3-1 oli Rafa esimest (!) korda Pariisis võidetud. ma ei tea, kuidas seda tunnet kirjeldada, mis mind valdas. mis mind siiamaani valdab. mu ainukene lootus väheselegi leevendusele on see, et Soderling lahtised võidab. ma ei oleks isegi uskunud, et Nadali kaotus võib mind nii rivist välja lüüa. ma tunnen end nagu dementoriga kohtudes... nagu vaip oleks jalge alt ära tõmmatud.
ma tahaks Rafat lohutada kuidagi. ma ei kujuta ette, kuidas tema veel seda üle elab. mina võin ju rahus kodus silmad peast nutta, aga ta ei saa ju nii. ainuke lohutus on, et see aasta saab ta kodus sünnipäeva pidada.

noh, igastahes tähendab see seda, et Wimbledonile läheme uue hurraaga.

halb on. aga nagu Rafa ütles:

"I have to accept with the same calm when I win than when I lose. After four years, I lose here, and the season continues."