Hello, I love you. see ei paku mulle enam pinget. millestki ei ole enam blogida. vähemalt mitte millestki sellisest, mida igaüks lugeda võiks/tahaks. igatahes. on siis kõik. vähemalt niikauaks, kui miski targem mõte pähe tuleb. ja sinna võib ikka minna küll. nägudeni.

Everybody hurts. ometigi. suutsin end kätte võtta ja klaverit harjutada. õehh. ma olen nii laisk. ma hakkan samastuma homer simpsoniga. jah. see on vististi vältimatu. kas keegi ei viitsiks mu personaaltreeneriks hakata ja mind jooksma peksta? te ju teate, et see on hädavajalik. ma luban endale alati sada asja. korralikult klaverit harjutada. iga õhtu jooksmas käia. vähe telekat vaadata. vähem süüa. vähem arvuti taga istuda. ma ütlen. see on kohutav. ahjaa. täna üks väiksemat sorti poiss küsis minu käest, et kas ma olen poiss või tüdruk. nii et. paistab, et ma ei peaks isegi soovahetusoperatsiooni tegema. niikuinii keegi ei tea, kumb ma olen. kas asi on mu juustes? või siis minu poisilikus kehaehituses? või on minu käitumine ja hääl juba sellised, et paneb kahtlustama? spiders. pole ime, et keegi mind ei vaata. peaks vist elama hakkama...

Ma olen kurb. aga ma ei ütle sulle seda. ma teen rõõmsa näo pähe ja elan edasi. kuid õhtul üksi ma mõtlen. ja olen kurb. kõik hea saab liiga kiirelt otsa. ja ma lähen tagasi oma igavasse rutiini. ma vihkan seda. aga aitähh, et mind sealt korrakski välja tõid. musi.