te arvate, et nali on naljakas? ei, ma nendin, ei.
täna oli üleminekueksam. ma sain selle viie, täiesti normaalne. aga võta näpust, mul jalg ikka pepus, kuigi ma sõitsin juba rattaga. aga mulle anti ratas ainult sellepärast, et mul oli raha. nüüd enam ei ole ja enam ratast kah ei anta, öeldakse, et kõnni, puudega. ma tahtsin ainult täpsustada, et tegelikult ma mingi kuu aega ainult käin karkudega, ma olen täiesti tavaline inimene, ei maksa kohe nimesid panna, eksju.
ses suhtes, ma siin mingi paar päeva veel kodus, sest tore on. aga tegelikult kui hea ei oleks, siis hakkaks paha ja mulle ei meeldi halb. ma ei oleks tohtinud alkoholi juua täna. sest ma pole ammu joonud, tead, ja siis hakkab kohe imelik tunne nagu, kuidagi veidi viltune vaatepilt tekib, aga ma arvasin, et see on mäest, kuna kassitoomel on mingine mägi noh.
okei, ma siin üks päev mõtlesin, et kuradi pask on mina olla. et nagu värdjas ja selline. ja siis keegi ütles, et ma olen tegelikult ilus ja hea inimene ja siis ma naersin, sest nii vaimukas oli. aga see inimene solvus onju ja mai saandki aru, et ta mõtles seda tõsiselt, sest ma ei saa aru, mismõttes tõsiselt mõelda võib. ja siis ma hakkasin arutlema enesega, et mis värk see meestega on, et nendega ei ole kõik korras onju, aga tuli välja, et ongi okei, ja mina hakkasin paanitsema oma probleemide pärast kesk kuivavat kõrbe.
aga naer on lubatud. ja miljonsada pakkumist on oodatud. et ma saaks kõik tagasi lükata ja siis sekund hiljem nutta ja karjuda oma valede otsuste pärast, vot, ha-ha!

mu närvid on suhteliselt paigas jälle. geo eksam tuleb vast 60 ära, kui hästi hinnatakse:)
elu on kahjuks jubedalt piiratud. ei meeldi see asi mulle. need kruvid, see valu, see hirmus igavus... vähemalt hakkab jalgpalli MM, niiet on mida teha vahelduseks. positiivseks ka see, et käemusklid tulevad nende karkudega ringi karates. negatiivseks see, et nelja nädala sisse mahub vana-koiola 10ndal, metallica 13ndal ja deftones 19ndal. värdjate kari, kurat.
juuksed tuleb varsti maha ajada. või välja kasvatada...ma ei teagi kohe.

we will never see the end
we will never be the end
all my life I've felt discarded
never feeling a part of it

you can't change me
you can't change me
you can't change me now

kyuss - size queen

tere!
mina olen nüüd kodus. sain haiglast lahti(: haigla on tore koht, kus mõelda, suhelda ja rahulikult puhata. süste saada reide ja sööki otse voodisse. mingi hetk näete mind koolis kaa.
tsau!

ei. ma ei tea, kas mul on õigust lugeda end saatuse heidikuks, kuid olgem inimesed: kips sünnipäeval ei ole just tervitatav asjaolu.
olgu, ma suutsin sellest üle saada. võtsin isegi kipsi ära. sest noh, valus enam ei olnud, paistetus oli ka praktiliselt alanenud ning käies valu ei tundnud. tavai, suutsin oma sünnipäeval isegi lõbutseda. muidugi oli suur plaan sünnipäevapidu pidada, 18 ju ikka. noh, kahjuks algselt planeeritud päevaks ei olnud võimalust ja kurvastas ka ema reaktsioon vajaminevale rahale. kuid juba järgmine päev ta mõistis, et 800 krooni ei ole liiga vähe inimeste ära toitmiseks ning lubas mul 26ndaks teha broneeringu Põletajate klubis. see on hea koht, mahub palju inimesi, ma oleks saanud teoks teha soovi kutsuda nii palju sõpru, kui tahan. kuid ometi, MIKS peaks ma seda saama, see ei ole ju normaalne!
19ndal oli mulle traumaarsti poolt määratud kipsi äravõtmisaeg ning tavai, ma läksin. noh, et saada igasuguseid tõendeid ja oma vanemaid rahustada. kuid arsti (mitte see, kelle juures ennemalt käisin) juures hakkab kõik kohe väga valesti minema.
kõigepealt laseb arst mu jalast uue röntgeni teha. selgub, et mu anatoomia on vist nii kohutav, et ta laseb ka paremast jalast pildi teha. kogunenud on juba mitmeid minuteid plastiktoolil arsti ukse taga. igatahes ei saa ma veel mingit vastust peale selle, et arst käib teise käest küsimas raamatut, mille pealkirjast jääb mulle vähemalt silma sõna 'human'. hmm, kõlab paljutõotavalt. veel 10-15 minutit ootamist, kui äkki ilmub minu kõrvale ratastooliga õde, kes ütleb, et toimetab mu kompuutertomograafiasse. ee..tegelikult ma saan nagu oma jalal ka käia, aga noh, sõita on ka mõnus. seal ma siis laman laual hoides oma labajalga võimalikult täisnurga all säärega, samal ajal kui ratastooliõde ja kompuutriõde ruumist väljuvad. ei maksa ju ennast kiiritada lasta. oma 5-10 minutit sõidutab laud mind erinevate kiiruste all teatud maani edasi-tagasi kompuutri august läbi. jalad tunnevad jahedust ja kõrval vahelduva eduga vilkuv radioaktiivsuse märk ajab närviliseks. see saab läbi ja mind viiakse tagasi korduvate haigete kabineti ette. vastusega võib natuke minna, ütleb mulle õde, kuna tehti jalast mitu kihti pilte.
ootamine kestab ja tundub lõpmatusena. huvi pakub vaid kipsituppa viidav saksa jalgpallur, kellelt saksa keele oskamatud õed küsivad, kumb jalg tal haige on. kell ütleb, et möödunud on kaks tundi tulekust. oh jess! õde kutsub mind sisse.kadunud on endine meeldiv meesarst ja alles jäänud vanem naine.
-teie jalg on katki, ütleb ta.
minu maailm kukub lihtsalt kokku. nii palju siis lootusest ukse taga, nii palju siis praktiliselt palvetamise eest, et mu jalal ei oleks tõesti midagi rohkemat kui sidemerebend. miks ma ei ole ostnud veekindlat ripsmetušši? läbi pisarate suudan kuidagi täpsemalt paluda, et ta näitaks mulle, mis mu jalal siis täpselt viga on. pilt näitab selgelt kildu, mis on eraldunud sääreluust ja nüüd eksisteerib selle ja pindluu vahel.
-kips, ütleb arst, peame panema kipsi.
ei taha, ei taha, ei taha! lõpuks mõikab õde mulle paberit anda.
-esmaspäeval teatame, kas teeme operatsiooni või mitte, ütleb jälle see mulle juba vastikuks saanud blond meigitud nõid.
mis siis, küsin.
-siis teeme kunagi järgmise nädala jooksul operatsiooni ja pärast seda peate veel paar päeva haiglas olema, et me saaks jälgida, kuidas teie jalg paraneb.
ma ei taha kipsi, ütlen talle, ärge pange enne juuni algust.
-te pole veel täisealine, selleks peate isa kutsuma.
ütlen, et olen. ta on kahtleva näoga ja ei tee sellest juttu. selgitab mulle kogu aeg, et kips ja kips. kordan talle mitu korda, et ootan äkki ilma kipsita esmaspäevani ära, et siis vaadata, kas on üldse mõtet kipsi panna, kui niikuinii opereerimiseks läheb. ta ei saa mitte millestki aru. nagu umbvenelasega räägiks. ma annan alla. niikuinii pole mingit lootust enam. küsin veel, et kui operatsiooni pole, kaua ma siis pean kipsi peal hoidma.
-no vähemalt kuu aega ikka.
KUU??!! aga sünnipäev..pidu...sõbrad koos, minuga naermas ja lõbutsemas?
ma nutan edasi. nutan ka kipsitoas, kui kaks toredat õde mulle L-kipsi panevad. nutan autos, kui isa mu koju viib.
kas ma olen kedagi kuskil oma käitumisega või millegi muuga pahandanud, et mul ei saa olla ühtegi toredat hetke? kuid seda ma vannun, et 13ndaks on kips läinud, sest Metallica kontserdit ma mingi luuvigastuse pärast küll maha ei maga. oleks asi veel selles, et ma ei saa käia. aga ma saan!