peep küsis huvitava küsimuse, millele vastuseks võiks anda ei ja jaa.
aga muidu läheb päris huvitavalt. kohtab uusi inimesi ja saab nalja. ei, suvi on üks hea aastaaeg.

kui ma esimest korda kuulsin, et Deftones tuleb, ei olnud mingit kahtlust – muidugi lähen ma neid vaatama. sama kordus ka Metallicaga. no seda ma juba aksepteerisin, et kõike ka ei saa ja ei hakanud Prodigy jaoks raha üldse lunimagi. ning kõik sai alguse sellest, et ma ei müünud algse plaani kohaselt Metallica piletit maha ja ei läinud Prodigyle.
oleks ma olnud seal, poleks mul õnnestunud olla kahuri otsast niiviisi maha kukutatud, et a)nautida oma sünnipäeva longates, b)mitte pidada täielikult korralikku ja eriti raju pidu täiskasvanuks saamise puhul ning c)kuulda, et mu jalg on nii umbes kaks kuud veel paistes, mis tähendab, et sellel suvel ma joosta ei saa. ja kui arvestada seda, et see on nagu minu viimane suvi, kus ma saaks veel lõõgastuda, siis on nagu suhteliselt perses sellega.
esimeseks tugipunktiks oli Metallica kontsert. seal ma siis karjusin ja rokkisin ja eks tuul tõmbas läbi. teiseks käisin ülejärgmisel päeval peale kontserti sõbrantsidega linna peal tsillimas. sooja ilma kohta veidike paksult riides arvatavasti higistasin ja tuul tegi oma töö. mis tähendab nüüd seda, et ma olen kodus. 38ŒŒ kraadi palavikku on küll üle läinud, kuid kahjuks köha ja nohu jäänud. mis tähendab, et Deftonesi ülimegahüperrokil kontserdil ma ei käinud.
mulle meeldib, et selle asemel tegin hoopis kellegi teise õnnelikuks, kuid on ikka ülimalt sitt, kui ma pean kalendrisse punaseid ringe tõmbama, et mäletada, kunas ma viimati õues viibisin. vähemalt on toas samasugune ahi nagu väljas.

AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!!!!!!!!!!!
see oli kirjeldamatu elamus! kuid alustame otsast peale.

hommik. kell on kuskil poole üheksa kandis ja ma tõusen üles. erika, kes on umbes kella nelja ajal tallinnast saabunud, magab veel. paramparaa, närv on juba sees ja suudan süüa vaid ühe kohukese. algne plaan kodust lahkuda kell 10.
kell on pool üksteist ja erika paneb ikka veel meiki peale. huuh, valmis. no läksime! otsustame minna mööda piibe maanteed ehk läbi jõgeva. kui lääne-virumaal kohutavad teeremondid peale hakkavad, tundub, et nüüd me olemegi kaotanud kõik head lavaesised kohad (väravad tehakse lahti kell 15).
kell 13 oleme tallinnas. issi viskab meid merevärava juures tee äärde maha ning kena onu stoppmärgiga aitab meid üle tee. rahvast on juba parajalt, kuid hoopiski mitte nii palju, kui arvasin. seisma saame suht edukalt rahvamassi keskele, mitte kaugele peatselt avatavatest väravatest. sööme banaani ja joome vett. kadunud on tuul, mis ometigi nii iseloomulik tallinnale. märkame ümberringi inimeste kätel lillasid käepaelu ja ei jaga üldse, mis need on (fännitsooni käepaeltest ei räägitud kusagil). vaikselt hakkab päikese ja hapnikuvaeguse pärast minestus peale tikkuma, kuid selle lahendab erika pluus peas ja '99 bottles of beer on the wall'. pool tundi enne kolme teavitatakse meid sellest, et osa inimesi mahub fännitsooni ja ei maksa joosta. nii. lõpuks on väravad avatud, õnneks varem, kui lubatud ja tüdrukud saavad oma kontrolli käest kiirelt läbi.
algab jooksmine. noh, kõigil peale minu ja tänu sellele topitakse just mulle mingeid ankeete kätte, kuid otsustan täita karini oma. tavaika, jõuan siis lavani ja seal öeldaksegi mulle, et ohhoo, ei saa fännitsooni. helistan erikale ja tema on seal, tungles esimese rahvamassiga sisse. oh well. liigun siis teise tsooni aeda mööda. leian karini ja täidan ankeedi ning seisan aia äärde suhteliselt kesksele kohale. oeh, aeg on pikk ja erika käes on ka kõik mu raha ja dokumendid, niiet söömine ja joomine aja täiteks jääb ära. aia ääres minu kõrval on ühel pool kaks kena noormeest leedust või lätist ja teisel pool kaks kena noormeest eestist. nende käest küsingi, et kas nad oleks nii head ja hoiaksid mulle kohta. noormees blondide juuste, päevitanud naha ja imeilusate helesiniste silmadega teeb seda heal meelel. jess! lippan vetsu ja tunnen õndsust. tagasi tulles on koht ilusti alles. kell on kuskil kolm ja esimene bänd läheb peale kell 17.45. üritame seal siis kolmekesi viljandi noormeestega magada ning mõned hetked see õnnestubki.
lõpuks on kell parajalt palju. inimesi on mäenõlvale kogunenud juba ohtralt ning Pedigree läheb peale. alustuseks siis kohe Head Drug Rising, mis sõna otseses mõttes läbistab ihu. nauditav esinemine. peale neid peaks tulema Padar ja päikene. noh, päikest on meil küllaga otse näkku paistmas. neil läheb veel mingi oma pool tundi sättimise ja värgiga. ja lõpuks ometi jookseb välja tänase puhul eriti metal meheks maskeerunud Tanel. jea. bänd teeb mõnusat sültrokki, mis vähemalt eestlased kaasa haarab. mina isiklikult tunnen piinlikust sõnade üle kohati. aga jah. kui tuleb alecoqi reklaamilugu, siis lõõritan isegi kaasa. kui siis Tanel minema läheb, hakkab laval vilgas liikumine, sest pea-pea on algamas viimane soojendusesineja ehk Bullet For My Valentine aka emometalkoor walesist. tüübid saavad ka nii poole tunniga lavale. kahjuks tean ma neil vaid ühte lugu, mida nad muidugi ei esita. ei noh. suhteliselt viisakas esinemine.
pinged on üleval. kell on kolmveerand üheksa ja iga 15 minuti möödudes loodetakse Metallica lavale astumist. kuid ei midagi. lõpuks jõuavad nad lavale ikka algselt lubatud 21.45. kõrvalekraanidel hakkab jooksma video mehest ristide keskel, lavavalgustus läheb tööle ja publik koos minuga on hullumas. see lihtsalt ei ole võimalik, et olen ära suutnud kannatada oma jalavalu ja siiamaani mitte minestanud. selle eest võib tänada tohutul hulgal vett, mida jagatakse meile soovi peale ämbritest topsidega. vaade on suurepärane.
lavale tuleb Lars. ma kiljun ja karjun ja röögin ja nutan ja olen lihtsalt nii vapustatud sellest, et nad tõesti ongi siin. ükshaaval ilmuvad Metallica liikmed lavale ja taha vaadates näeb tohutut rahvamassi, mis on katnud nõlva. kui muusika pihta hakkab, tunnen häbi, et esimest lugu üldse ära ei tunne ning et kaasa laulda ei oska. kuid seda ägedamalt raputan juukseid muusika taktis. rahvas elab seljas, jalad on iksasendis ja õnnetunne on määratu. kahjuks hakkab poole Sanitariumi pealt võimatult kehv. isegi vesi ei aita enam minema pühkida seda minestusehoogu ning lasen ennast välja tõsta. oli ka viimane aeg, sest tunnen jalgades täielikku nõrkust. istun kohe maha ning puhkan veidi. Metallica ajaks on fännitsoon juba avatud kõigile ning liigun ise ka sinna. kahjuks on mul aga põlved ja pahkluud konkreetselt läbi ning liigun kõndima, mis samuti ei aita. igatahes suudan kontserti viimased laulud nagu One, Nothing Else Matters ja Enter Sandman koos lisalugudega juba aia toel fännitsooni alguses ära kuulata ja täiest jõust kaasa laulda.
kontsert ei lõppe ega lõppe, sest kõik on lihtsalt vaimustuses. Lars loobib trummipulki või vist lausa annab neid kätte, Bob loobib medikaid ning James viskab oma käepaela.
kontsert läbi, hulgun veel ringi, et leida erikat, kes õnneks saab mu viimaks moblaga kätte ja teavitab, et on juba väravas. sealt liigume siis suurte hordidega pirita selveri juurde ja arutame üksikasjalikult läbi, mis kellel juhtus ja mis nalja sai. koduteel magan autos kuskil tund aega, erika peaaegu terve tee. näen atmosfääri siseneva kivi põlema lahvatamist, mis on imeilus. näen suure oranži kuu tõusu ja hullumeelselt udu. laulan kaasa queenile ja naudin vapustavat ilma. koju jõuan pool neli ja kobin nullpesemiseta voodisse.

eredamaid mälestusi kontserdist peale helesiniste silmade jätavad veel välismaine poiss, kes turva antud pooleliitrise kokatopsi punast okset täis roobib, huligaanid, keda mitme turvaga rahva seast välja tõmmatakse ja kellel käed raudu pannakse, minestunud naisterahvad, keda minema tassitakse ning välismaised mehed, kes vilistavad ja mind miisuks kutsuvad.
kurb, et ei jaksanud tervet esinemist püsti seista, kuid olen õnnelik, et neid üldse nägin.

mul on tihti selline raskusetunne.
ma lihtsalt ei tea, mis edasi saab, mida ma teen. raske on leida vastuseid küsimustele, mis vaid näivad lihtsad ja ühemõttelised. melanhooliahood tabavad mind üha enam ning just seltskonnas. kõige parem on üksindus, sest see on nii vaba ja piirideta. võib-olla peaks aja väga rängalt maha võtma. et mõelda järele, mille pärast üldse elada ja mida teha.
on raske, kui isegi õudusunenäod tunduvad parema reaalsusena kui see siin.

liig kiirelt harjume me kõigega. uute mugavustega ümberringi. uue kole-koleda kaubamajaga. ma ei taha harjuda, kuid ometigi nii see on. ma ei mõtle mammale ega vedrule üldse tihti enam, harva, kui nende mälestus mu südant valgustab. ning see tekitab sellist..sügavat kurbust. mitte ainuüksi see, et ma tahan neid tagasi, mamma oms mõnusa uberiku elamisega, mida pühapäeval külastada. "poig harva üle kodoläve so manu jõudse kooliteelt.." kahetsen seda, et surmahetke ja eelmise külastuse vahele nii palju aega jäi. armastan vanemapoolseid inimesi, mulle meeldib kuulata nende juttu, neid aidata, rääkida tühjast-tähjast ja madalast pensionist. (muideks, pension võib nüüd ka jotiga kirjutada. kuhu see eesti keel enda arust selliste muudatustega pürib.)
ma tahan ka oma koera tagasi. sunnikul oli kõva 15 aastat veel keskmiselt elada. ma tahan, et mul oleks keegi, kes üritaks sülle hüpata mu paljaste jalgade najal ja kriibiks nad ära. keegi, kes vaatab mulle otsa oma kõige nukramate silmadega. keegi, kes on lihtsalt üliõnnelik, et just mina koju tulin. kas teil ei ole vahepeal tunnet, kui te vaatate näiteks hundikoeri, et no nad on ju praktiliselt ühesugused, kui mingid värvimuutused välja arvata? mulle ka tundub. aga samas. nii palju on ju tegelikult musti lühikarvalisi takse, kuid mitte ühelgi pole nii ilus peakuju, sellised kulmutäpid ja sellised silmad ning samuti pole mitte ühelgi koeral nii vapustavat otsast viltust saba, mis suures kähmluses saadud.
tegelikult ma loodan, et nad ootavad mind kuskil. et ma saaks neid veel kord kallistada ja öelda, kui väga ma neid mõlemaid armastan.