kas teid häirib minu blogi taustapilt? sesmõttes, et kui siin inimesed peavad laskuma selleni, et lugeda mu blogi mingi fakin valge taustaga ja x fondiga, siis ma ei tea. pilt on ju ilus. (poolas on palju kunstnikke/fotograafe nimega piecha.) ja pealegi käib miss maailm nii hästi kokku. üle pika aja on mu blogis värvi ja ilu. niiet põhimõtteliselt ütelge, kas häirib. teine asi on see, kas ma teid ka kuulda võtan..

ärkasin kell kolm. päeval. und ei olnud. viis tundi olin maganud. läksin peegli ette ainult, et leida, et tegelikult ei olegi mul väike tutt tukka ära põlend, vaid kaares paremalt poolt juukseid kõrvani. no tore. tsillisin niisama ringi. tegin kaerahelbeputru, mis hiljem kiideti täitsa söödavaks. muidugi pidin ma marko selle proovimiseks üles ajama. ta oli suhteliselt vihane, kuid kuna sinikaid ei ole seekord, siis ma ei saa seda tõestada. ja pealegi, ta oli isegi rohkem saanud magada kui mina. aga jah. tuli ära koju tulla. ja siin. vot siin sain ma veel eriti toreda üllatuse osaliseks. ära on ka kärssanud mu ripsmete otsad ja kulmukarvad poolenisti. seda muidugi vaid paremalt poolt. huvitav. pehme katsuda.
ma koolis näitan.

it's official. ma oskan teha kaerahelbeputru ja makarone hakklihaga. muidugi on alati ruumi paremuse poole, aga tõesti. ära suudaks elada küll.

opeth - funeral portrait

nii. ma panin oma juuksed põlema. hetkeks oli isegi kena. leegitsev pea, sellised võiksid juuksed koguaeg olla. leekivad, küll mitte kuumad, ja igavesed. aga hais on rõve. ja kahjuks põlesid nad just juurte juurest. fakk, ma panin oma fakin juuksed fakin põlema. nagu mida vittu?

see siis on praeguse seisuga uus layout. kui kellelgi on mingeid ideid, kuidas asja veel kenamaks ja paremaks muuta, siis olete teretulnud sellel teemal mõtisklema. kui kellelgi on mingeid probleeme minu veidi tillukese fondiga, siis olete teretulnud need endale p**** pistma.

[edit] kui kellelgi tuleb mõte, kuidas kommentaaride reavahet vähendada, siis see oleks väga väga tore.

fakt 1 (mida te võib-olla teadsite): chupa chups (jah, see pulgakommikraam) on hispaania firma.
fakt 2 (mida te suurema tõenäosusega ei teadnud): chupa chupsi logo (jah, selle kollase ja punase) on disaininud salvador dali (jah, see sürrealist, kellel on ägedad maalid)
fakt 3 (mida te kindlasti ei teadnud): ma pole täna välisõhku hinganud (jah, see tähendab, et ma ei olegi õues käinud ja lund katsunud)

ei taha. ei taha siin olla. siin on paha. tahan moskva tagasi. tahan sõita moskva metrooga. tahan rääkida inimestega vigases vene keeles. tahan karta, kui astun rohelise tulega sebrale. tahan keset moskvat eesti keeles enesega rääkida. tahan magada kuskil mujal. tahan vagunis kuulata vene raadiot. tahan teha tamburis külma käes suitsu. tahan minna pirukate nimelisse kohvikusse. tahan süüa seal kohvikus jäätist. tahan moskvas niisama jalutada. tahan minna teletorni tippu. tahan kõndida valest metroopeatusest üles- ja allamäge pika maa õigesse kohta. tahan tõmmata rongis hädapidurit. tahan minna sinna hiina tee- ja kohvipoodi. tahan, et see reis oleks kestnud veel. tahan moskvas üksi ringi kõndida. tahan elada vaid õhust. tahan massaaži. tahan kaimarit mõnitada ja talle silma pilgutada. tahan vaadata pbk pealt mingit imelikku spordivõistlust. tahan vaadata tnt pealt kalambuuri. tahan osta 0,6 liitriseid kokasid. tahan näha neid purskkaeve töötamas. tahan kuulata kolomenskojes sombuse ilmaga kellalööjaid mängimas nukrat viisi. tahan rääkida tõsistest teemadest. tahan laenata urvole oma salli. tahan hotellis käia oma meremehe särgiga ringi. tahan naerda. tahan palju. tahan seda.

homme siis moskvasse. loodan, et tuleb äge, eriti, kui ma teiseks päevaks angiini ei saa, sest mul on suht mingi palavik nshit ja see on nagu jama jah.
tervitaks siis putinit ja vene riigiduumat, et nad meid hästi vastu võtaks. ja saadaks perse ühe kuradi jumala nende naisteasjade pärast. ta on kindlasti kibestunud üksik naine tegelt (ema, poeg ja püha vaim).

head aega, mamma, ma armastan sind. suudlen. kallistan. kunagi näeme. kunagi kindlasti näeme.

täna sain ma korralikku massaaži. ja hakkan ka loodetavasti edaspidi saama. muidugi tasuta. kuid kui ma kõndisin koju läbi selle vapustava ilma mööda sõpruse silda, tuli mulle meelde mu massööri kael. ma justkui tundsin oma sõrmede all tuiksoonte tuksumist. ja tekkis tahtmine muutuda vampiiriks. lüüa oma nõelteravad hambad kaela ning kogeda, kuidas tema soe veri purskab mu suhu. juua seda. nautida seda elujõudu. maitsta seda soolakat rauarikast punast vedelikku. joobuda sellest.
ilus unistus. kuid ma ei saa seda talle teha. see tapaks ta. ja ilma temata ei oleks mul enam väljundeid vägivallale mu sees. tõele mu sees. sest ainult seal saan ma olla vaba. pole valet. ütlen, mida tahan. sest ta teab, et ma olen värdjas. imelik. mitte päris parajalt sale. ja lihtsalt üks emane isend.
ning tema on tõend sellele, et ma teen oma elus pidevalt valesid otsuseid.

tegelikult ma ei tahtnud üldse rääkida rokikast. tegelt ma tahtsin öelda, et eile oli kuu taevas. ja et selle kuu ümber olevad pilved särasid pärlmutterjaselt ning ma nägin, et maailm on ümmargune. sest tegelikult võivad nad sulle rääkida, et see on ümmargune, sa võid näha fotosid Maast, kuid ikkagi, kui sa kõnnid, on ju maa sirge. muidugi mingid künkad ja särgid-värgid välja arvata. aga nüüd ma tean. sest eile ma nägin, et see on tõsi. ja et tegelikult on taevas siinsamas. mu käeulatuses.

täitsa üleval. juba.
eile sai siis rokikasse mindud. kõik suured plaanid fluidumit kuulata. esiteks kartsin, et ei saa sisse. sain küll. ja veel klubikaardi hinnaga, kuigi mul klubikaart välja võtmata. ja nime ka ei küsinud. ja doksi ka ei esitand. igatahes selgus, et fluidum oli juba ära esinenud. kuradi saapad, kes väitsid, et esimene bänd läheb peale kell kümme. ah, kuulasime siis mortiferot ja nyrokit. olid okeid täitsa. peol olin siis koos tõnni, raki ja robertiga. õhtu peaesineja oli solwaig, kelle laulja evestus on tõnni tädipoeg (sesmõttes, ta väitis, et onupoeg, aga tuli välja, et see onu oli ta tädimees, niiet äkki siis tädi polnud pärisema). igatahes oli evestus stiilne nagu alati. ja noh, nende esinemine oli ka lihtsalt vapustav. rokikast väljudes avastasin, et vahepeal oli sadanud. ja üllatus, üllatus, minul olid jalas muidugi peaaegu tallatud tennised. mis tähendab, et nad on märjad. aga öö oli ilus. ja tähed oli ilusad. ja kogemus oli ilus.

ei saa aru. mitte kuidagi ei mõista. kas mina olen ainuke meie kooli suitsetaja, kellele sasi käib iga paari nädala tagant kätt õlale panemas ja küsimas, et kas ma olen ikka suitsetamise maha jätnud? sesmõttes, et mida kuradit? miks see nagu minu puhul on nii oluline? või äkki talle lihtsalt meeldib mu õlga puudutada. ja õrnalt sosistada mu kõrva. siis ma pean kahjuks ütlema, et see jätab mu külmaks. jah, herr sasi, kui te ei suuda kooligi kuumaks kütta, siis ammugi veel mind.
ja ma leian ka, et inimesel peaks olema ikka mingid õigused. sesmõttes, et mina ei tahaks, et ilma minuga konsulteerimata laksataks kuhugi tsitaat minu blogist üles. ega ei tahaks hästi.

scarling - the last day i was happy

1:0. mitte meie kasuks. aga ikkagi. jei slovakkia! sest me ei taha venelasi EMile ju. kaputsiino ritter sport on hea. võitoffeee šokolaadiga on veel parem. kohv koos mõlemaga ja ilma suhkru ja kooreta on lihtsalt parim. muide. suhkur ei ole enam magus. tee, mis tahad.
tegelikult on asi nii, et suitsetamise peaks maha jätma. et nagu mäluaugud on sellised. aga samas. suitsetamine minu puhul ei ole harjumus, kuna mul pole rutiinseid aegugi suitsetamiseks. see tekitab lihtsalt hea tunde ja täidab kõhtu. igatahes on veel aega.
trenni tuleb teha, inimesed! pekist ja tsellust lahti. siis ma saan olla see haruldus, kellel seda on;)
ok. tsill. näeb kunagi.

scarling - black horse riding star

käisin shoppamas täna. jaa. s h o p p a m a s. kaltsus muidugi. lõpetasin mantliga. mis on täitsa okei.
kas teate, et eedenist saab laupäeval kella kahe ajal täiesti sooja leiba? mina ei teadnud.
täna tuleb vist hiphopi päev. praegu kuulan fort minorit, hiljem liigun edasi missy peale. võib-olla lisandub ka killuke noizmakazt end-l'iga näiteks.

fort minor - believe me

lugesin enda vanu poste. neid, mida teie enam lugeda ei saa. ja ma nägin, kuidas mu blog on muutunud igavaks. igavad on teemad, millest ma kirjutan, igav on see, kui isikupäratu see kõik siin on. milles need tekstid on? kõige rohkem üks kümnest räägib minust. vahest nii tihti käib mingi plõks läbi ja ma avaldan seda, mida sülg suhu toob. ülejäänud korrad on see kõik siin lihtsalt piiritletud mõtlemise töö. rohkem nagu see, et ma kas a) unustan ära täpse lause, mida ma öelda tahtsin ja tänu sellele muutub ka ülejäänud tekst sootuks teiseks või b) ma kontrollin väga kindlalt oma emotsioone ja kõike. sesmõttes, et mul on draftis päris mitmeid isikulisi asju. miks ma ei võiks neid näidata? ei tea. miks ma hoian oma depressiivsete postituste arvu minimaalse, kui ma võiks selliseid kirjutada iga päev?
вот это я тоже не знаю.

ükskõik. ma võiks praegu koolist lennata. ükskõik. ma ei pruugiks ülikooli sisse saada. ükskõik. mul on lihtsalt mõnus ükskõiksus peal antud hetkel. hullult hea, peaksite proovima. lihtsalt vaatad buffyt, sõimad tegijaid, et vaesele spike'ile ei anta ikka üldse võimalust, lööksid angeli mättasse, kurat, ronib eelviimasesse osasse lihtsalt sisse ja hakkab kohe buffyt musitama. no mis värk on? kuulad prodigyt, ei mõtlegi homsele bio ja njuuspa tööle, milleks õppinud ei ole, ja lihtsalt tunnetad seda ülimalt head ükskõiksust, mis suleb su silmad ja paneb su muusika taktis liikuma, unustab su mõtted ja mured homse pärast, sest tomorrow never comes. lihtsalt tantsiks praegu kuskil prodigy no goodi taktis, mis sest, et tantsida ei oska. pohhui, on ükskõik. tahaks olla see poiss nende suurte kõrvaklappidega seal freestyleri videos. tahaks uskuda, et ma olengi nii ilus nagu siit kõrvalpeeglist ilma prillideta paistab. või on see äkki lihtsalt special occasion. "you're no good for me, i don't need nobody, don't need no one that's no good for me".
on huvitav, kuidas mõned lood on depressioonis kaasaelavalt masendavad ja mõnusas tujus täiesti normaalsed. ma vist jäängi hommikuni siia arvuti taha kahtlasi tantsuliigutusi tegema.
piiss, j'ooll, aim aut.

kuradi statoili tibi, ma ütlen! ma sain närvivapustuse, kui tuli välja, et ta ei oskagi mulle pileteid müüa. ma pidin kurat ilma piletita bussis sõitma ja raatuse tänavale minema. aga tulemus on käes: sain endale green christmasi sooduspileti!!!
edit: jah, selles suures tuhinas unustasin ära, et Lauril on täna sünnipäev. niiet talle palju kallisid ja kõike head!!