kui juba jutt unenägudele peatuma jäi, siis pean tunnistama, et nüüd kannatan natuke aega surmahirmu all. eile suutsin nimelt mingi 15-30 minuti jooksul kogeda mitut near death experience'i. tunne, kuidas karu raskus takistab liikumist ja kuidas ta kätt nätsutas samal ajal, kui ma üritasin elu eest nägu kaitsta teisega, jääb mulle kauaks meelde. vees auto all kinni olemine ka. õnneks ma veel päris otseselt unenäos ära surnud ei ole. küll sadu meetreid kukkunud, aga mitte kunagi maani jõudnud. võib-olla kui kunagi jõuan, siis suren päriseltki. muidugi hea hoiatus.

i wanna be a macho man, macho-macho-macho-macho-macho man.

käisin eile HMÕl. algas hästi, aga lõpuks läks kuidagi tuimaks ära. ja need laivitüübid ei olnud minu arust just ka kõige parem idee. aga noh. see-eest said kari alakaid lõpuks i s i k l i k u l t Superstaari-Taavi ära näha. ja kiljuda. juhhuuu. igatahes suutsin isegi üllatavalt kaua vastu pidada. oli mõnus tegelt.

aga põhiasi, millest rääkida tahtsin, oli mu kaif unenägu.
alguses oli midagi muud. mingi bussisõidu ja istumise teema. blablabla. aga igastahes üks hetk kõndisin teisele korrusele, ainult, et leida (oma?) tädi Peet (jah, eesnimi) vastakuti õhus hõljuva suure kollase peaga. ning nagu kõik õhus hõljuvad pead, ähvardas ka tema kirvega tädi ära tappa. üritasin seal vist mingit selgust luua, aga kahjuks lõin põnnama ning otsustasin tädi hüljata ja karjudes minema joosta ning teisi appi kutsuda. sain vist nagu pool peret kätte, kes hakkasid muidugi esikus kõva häälega pead mõnitama, kutsudes teda boulderiks ja teema. see muidugi oli natuke liiast ja seal see pea oligi, ajas neid taga. mina olin see hetk juba kaugemal elutoas koos onu- ja täditütrega, kes vaatasid telekast Ringut.
üks hetk ülejäänud peret enam ei olnud kuskil, mis muidugi ajas hirmu nahka. siis sadas sisse turistilaadne perekond. virisesid ja vingusid ja whatnot. igastahes hakkas äkki raamaturiiuli vahelt ämblikuid välja imbuma, suuuremaid ja väiksemaid. aga rohkem ikka suuremaid. kuna ma ämblikuid ei karda, siis see mind ei morjendanud.
äkitselt sain mingi valgustatuse osaks, sest otsustasin pea välja kutsuda ning näidata talle, et ma tean, et ta on kõigest illusioon. tuligi suure hooga minu poole. silmad panin muidugi kinni, sest ehmatama olen ikka kärme. igastahes tunnetasin, kuidas pea minust lihtsalt läbi sõidab. millegi pärast jooksime siis esikusse, kus suletud ukse tagant kuulsime terve pere hääli. tuli välja, et jobukad olid lihtsalt magama läinud. läksime ka sinna ja ma hakkasin kõigi ees uhkeldama, et voh kui julge olen. hüüdsin siis pea uuesti välja ja lasin tal endasse imbuda. lihtsalt embasin teda ja ta sulandus minuga ühte.

pmst ega see nüüd mingi eriline asi ei olnud, millest jutustada, aga ma mäletan siiamaani seda tunnet, kui pea minu kehaga ühines. see oli nagu tohutu energialaeng hõlmaks su endasse. sellepärast oligi kaif. ma ärkasin üles ja lamasin mitu minutit ühes asendis, et veel tunnetada seda õrnalt suruvat tunnet. vapustav.

aga elust veel nii palju, et olen ülikoolis absoluutselt igal pool sees. sain akad testi 87.
am i genius or what?

Yes, I am falling
How much longer till I hit the ground?
I can't tell you why I'm breaking down.
Do you wonder why I prefer to be alone?
Have I really lost control?

mul on täielik segadus. väljas on vapustav ilm. ja mina istun toas ning loen mangasid. romantilisi mangasid. loen ja leian mitmeid asju:

1. jaapanis on iga mangaka andekas ja suudab luua omaseid stoorilaine.
2. kõik armuvad enne esimest suudlust, millega seoses on alati mingisugune paanika.
3. armastus on olemas.
4. maailm on parem paik, kui sa usud endasse.

igatahes ei suuda ma praegu täiesti kainelt mõelda. nikotiininälg võtab nägemise ära juba. aga kes kannatab, see kaua elab.
näeme homme!