minule toob pisara silma igatahes. Hale - Broken Sonnet (FF:Advent Children)

otsin meest (või kui on kena naine, siis kõlbab too kah), kellele meeldiks õlut juua ja telekast sporti vaadata. soovitavate lemmikspordialade hulka võiks kuuluda: jalgpall (kindlasti!), snuuker, tennis, suusatamine, laskesuusatamine, suusahüpped, kergejõustik (kõik alad peale mõttetute jooksude, kui just meie omad ei võistle), F1 (Hamiltoni fännid ei ole väga teretulnud). kindlasti on veel midagi, mille ma unustasin.

eniveis, see selleks, sest ega ma ju ometi tegelikult seda meest ei otsi. igatahes mitte veel, aga lihtsalt on hea teada, millistele nõudmistele ta peaks vähemalt vastama. muidugi ei taha ma mingit Onslow sarnast tohutu kõhuga maikas karvikut, välimus on ikka ka väga tähtis. aga jah, olulisem on lihtsalt see, et ta saaks aru, et kui on tulemas EM, siis ei ole aega eriliselt temale tähelepanu pöörata, niiet tore oleks, kui ta minuga ühesuguseid huvisid jagaks.

ahaa, enne veel, kui lahkun - miyavi tuleb Helsingisse juulis ja piletid müüki 1.aprill (ref. 2 posti allapoole). ja ma siin nüüd mõtlen, et jubedalt tahaks ikka minna, et ikkagi kohutavalt seksikas mees, teate. aga asi lihtsalt selles, et kui see kontsert on õhtul, siis pärast seda enam ükski laev küll tagasi ei tule ja hotellis ööbida kuskil ka väga ei tahaks. muidugi on alati võimalus magamiskott kaasa võtta ja kenas pargis silmad kinni panna. või siis üldse öö läbi üleval passida ja ringi tsillida. AGA, kui teil kellelgi hakkab vaesest minust kahju *makes puppyface* ja leiate, et teil on tuttavaid, kellel ei ole ühe väsinud ränduri vastu midagi (või veel parem, fännavad ise ka j-rocki ning kavatsevad kontserdile minna), või siis kavatsete ise konsale minna, siis andke aga teada. head soovitused on alati teretulnud.

ok, ma jalgpalli tagasi vaatama. vene meistrikad, Saturn vs CSKA (ma olen esimese poolt loomulikult).

niisiis. welcome back to your weekly bread or what i humbly call Madli's Blog of Awesomeness.
pikka aega olen mõtelnud, et miks mina ei suuda pidada sellist blogi, kus oleks ka midagi mõistlikku, mitte vaid üks pidev enesehaletsemise iba. aga siis ma mõistsin, et see on asi, milles ma olen kõige parem. ja mis saab olla veel toredam, kui salvestada seda hala hilisemateks hetkedeks, kui mälu alt veab või lihtsalt on tuju liiga hea, et tõsi olla.

igatahes, enne, kui ma ära unustan - ma tahtsin täna rääkida sellest, kuidas Alzheimer mulle ligi tikub. (vahemärkus: ma just unustasin ära, et ma seda postitust kirjutama hakkasin ning suutsin rahulikud viis minutit täiesti suvaliste asjadega tegelega ja mõtelda, et mul ei ole midagi huvitavat teha.) selge on see, et mu mälu on teel halvenemise poole, sinna pole midagi parata. jama on ainult see, et ta nii vara sellega pihta hakkas.
kindlasti olete kõik kogenud olukordi, kus te läksite millegi järgi ainult selleks, et kohapeal ära unustada, mis see üldse oli. okei, see on lihtne, kõnnite täpselt samaviisi tagasi ja üritate korrata olukorda, kus teil tahtmine midagi tuua tuli. noh, kaua selleks läheb? minut-paar? nüüd kujutage ette, et te istute veerand tundi ühe koha peal ja üritate tulutult meenutada, mida kuradit teil vaja oli. see on selline elementaarne asi minu puhul.
jälle kohe üks hea näide siit samast postitusest - üleelmises lauses oli sõna' tulutult'. ma kirjutasin lause selle sõnani ära, alustades t-u, kui toimus vahest hetkeline tähelepanu katkemine, mis tähendas muidugi seda, et kui ma tagasi pöördusin selle lause juurde, ei suutnud ma absoluutselt meenutada, mis sõna see oli. lugesin lause üle ja vaatasin, et ei ole loogiliselt võimalik, sest ma ei tea ühtegi sõna, mis algaks selliste tähtedega ja sobiks konteksti. nii ma siis kirjutasin sinna hoopis 'kasutult'. kui ma hakkasin arutama, et mida täpselt uude lõiku kirjutada, tabas see sõna mind lõpuks - 'tulutult'. no muidugi. ja sellised olukorrad on samuti tavalised.

asi ei oleks hull, kui mu vanaema ei põeks dementsust või alzheimerit (peaaegu, et võimatu vahet teha vististi). samad probleemid on ka emmel. pidev nimede meenutamine olles kindel, et see algab mingi kindla tähega, ainult et hiljem leida, kui mööda me oma pakkumistega panime. ka rääkides on mul tihti juhtumeid, kus ma olen sunnitud sõnu muutma, kuna sõna, mida ma mõtlesin alguses, kaob mälust. seetõttu tuleb tihti muuta lause konstruktsiooni, kuna uus sõna sinna enam ei sobi.
lisaks muidugi see, et ma ei ole üldse kindel, kas mõned sõnad eesti keeles olemaski on, mida ma kasutada tahaks.

varem oli sellele probleemile lihtne lahendus - kui eesti keeles sõna meelde ei tulnud, küll siis inglise keeles. hah, nüüd ei ole enam sedagi. foorumites kirjutades juhtub tihti, et ei suuda ikka üldse midagi meelde tuletada. tean küll, mida tehniliselt kirjutada tahaks ja otsin ligilähedasi sõnu, kuid see õige on kuskil kaugel. või mehaaniliselt kirjutan 'could' asemel 'good' vms.

pmst ma lugesin just 'Sympotms of Alzheimer's', millest järeldan, et varajast alzheimerit mul ei ole. siiski aga häirib see unustamise teema pidevalt. no üritad meenutada sõna 'meeleolu', kuid muud meelde ei tule, et see on sõnaga 'iseloom' sarnane.

täna rohkem ei jõua. head koolivaheaega kõigile õndsatele, kes veel gümnas käivad.

1. Mats küsis, et kas ma olen kogu aeg nii rõõmus. olen/üritan oleks vist kõige täpsem vastus. pluss, mõned inimesed lihtsalt toovad selle minus välja. ma olen nagu comedic relief on filmides, ma loodan oma positiivsusega nakatada teisigi. noh, positiivus-totrad naljad, teeb peaaegu sama välja, nee? see lihtsalt pulbitseb minus mõnikord, kuid suuremas seltskonnas lihtsalt ei avaldu, kuna ma tunnen ennast veidi häbelikuna. aga nt Marko juures tuleb see küll eriti esile. võib-olla on asi lihtsalt selles, et mida vähem teine inimene tobedustega tegeleb, seda rohkem tahan mina hüpata ja kisada ja kõva häälega lõõritada laulukesi ning naerda ise enese üle. eks see ongi rohkem nii, et ma kohandun vastavalt inimesele, ei saagi ju kõikidesse suhtuda ühtemoodi.
olgu, sel teemal võib-olla kunagi hiljem veel.

2. kindlasti teate neid jutte, et eestlane on külm ja vaoshoidlik. ning selle raviks soovitatakse rohkem avatud olla ja palju naeratada. ja nii ma üritangi seda teha. mitte seetõttu, et keegi jorss kuskil soovitab, vaid seepärast, et mul lausa kisub suu kõrvuni, kui ma näen väljas kõndides inimesi lastega, koertega või mida iganes ligilähedastki.
Tallinnas olles jalutasin Lasnamäel tädi koera Rikiga. kõndides tagasi maja poole, tuli mulle vastu noorem mees (oli selline tõmmum, võiks pakkuda 85% tõenäosusega, et venelane, arvestades seda, kus ma parasjagu olin) lapsevankriga. selline nähtus oli üllatav ja nii ma siis vaatasingi talle otse silma ja naeratasin laialt, sest ma olin südamest rõõmus, et noored mehed oma lapsi jalutada viitsivad. see lõi ta igastahes pahviks, sest ta jäigi mulle otsa jõllitama ning edasi kõndides vaatas kogu aeg selja taha. noh, ma loodan, et vahest see tõi tema ellu killukese päikest juurde, kasvõi hetkeks.

3. ahaa, kolmas punkt tuli lõpuks meelde! kuna ma koolis väga ei armasta käia, siis istun ma tihti arvuti taga ja sirvin ringi. ning leian niiviisi järjest uusi bloge, mida lugeda. ja nii ma siis leidsingi postituse, mis räägib eestlasest, kes käis Miyavi (j-rocki artist) kontserdil ja pärast sõbra kaudu sai ka temaga isiklikult kohtuda. appi, milline õnn! ja varsti (reede, vist) on Helsingis An Cafe kontsert. kahjuks ma sattusin selle uudise peale alles siis, kui piletid olid juba läbi müüdud. eniveis, ma lihtsalt mõtlesin selle peale, kui kohutavalt palju asju on maailmas, mida kõike veel näha tahaks.

kuna mul neljas punkt enam meelde ei tule, siis lisan lihtsalt eelpoolmainitud artistide videod. kaks täiesti erinevat artisti/bändi.

Miyavi - Itoshii Hito
雅 - 愛しい人


An Cafe - Smile Ichiban Ii Onna


An Cafe - Ryuusei Rocket


An Cafe videosid on kaks seetõttu, et esimene on vana koosseis ja teine uus. ja enne, kui mingeid küsimusi tekib, siis see blond on meessoost.
kellele videoid vaadata ei meeldi, selle jaoks on üleval jällegi radioblogi aken, kus mõlemalt artistilt paar kuni mitu lugu olemas.

マッツ-さん、ありがとうございます、エト ロエド ム ブロギ！
p.s. mu klaviatuur hakkab vist suht peesse kukkuma, speiss teeb juba sellist kiledalt plõksivat häält.

EDIT: kui keegi suudab välja nuputada, kuidas ma headeri saaks fixed asendisse, niiet vaid postituste osa jookseks, siis paluks endast teada anda. aitäh!
ma lähen testin nüüd firefox 3 beetat.

sest liiga nummi on, kui mingi suvaline neti quiz ütleb mu kohta selliseid asju. need on nagu self-help raamatud - et tunned ennast natuke aega pärast hästi, kuigi üldises mõttes kopka eest ei aita.

aga mul on praegu selline kahtlane tunne. et ma päris täpselt ei saa aru, mis oleks logical course of action. ja kõige hullem, et see kehtib kõikide elutasandite kohta hetkel. et mida ma viie minuti pärast tegema hakkan, mida ma juunis tegema hakkan (kas lähen kuhugi mujale õppima ja kuhu seljuhul) ja mida ma 5 aasta pärast tegema hakkan. ega ma tõsiselt eelistaks seda, kui ma oleks natuke tuhmima mõistusega ja oleks sunnitud olnud kutsekas ametit õppima.

mul on pükstel praegu perfektsed kortsud/voldid. laualambi valguses tunduvad mu sõrmed ja randmed olevat anorektiku omad, võeh.

see on hea, et teiste õnn ei tee mind õnnetumaks. kui üldse midagi, siis ikka pigem vastupidi.

kuu on juba nii madalal. noorkuu on täna (J kui juunior või siis vasakuga haarata) ja ta on veel nii õbluke.

mul on täna miskipärast liiga palju mõtteid. hirmutav. pean vististi paberi ja pliiatsi võtma ja midagi paberile ka panema. aga mulle tuli selline idee - see loov ajupool (pole halli aimugi, kumb, aga pakuks, et parem) on tohutult (noh, minu mõttes) arenenud ja vajab väljundit. nii ta siis üritab seda teist poolkera panna joonistama ja kirjutama jms tegema. kahjuks on see osa ajust aga võimetu nendele nõudmistele vastama ja nii see kõik lihtsalt kuhjub os frontale taha ja täidab kõik viimsedki urkad, kuhu võiks mingeidki vajalikke teadmisi mahutada. võib-olla seetõttu jäävadki mulle kõiksugused laulusõnad pähe, aga biofüüsika valemid mitte.

seoses selle tänase kuuga, mis just pilve tagant välja ujus (no täpsemalt ujusid küll pilved eest ära, aga see selleks), tuli mulle meelde too suvi, kui emme oli Horvaatias jalgrattamatkal (mingi limiit peaks ka ikka olema, kui palju vanemad võivad oma lastest sportlikumad olla) ning meie issiga Sännas. sõitsime õhtul hilja ringi veel, taevas oli selline..mmm...tumedama sinise poolne, aga heledam ikkagi ja kuu tõusis. teate neid filme, neid ameerika omi, kus vahepeal on mingid öökaadrid ilmatu suure kuuga? no asi ei olnud nii hull, kuid imeilus siiski. ja kui ma nüüd mõtlen, et ma võiks osata seda pildistada või siis maalida või siis veidratest kuuelukatest põneva jutu kirjutada (viide Oliühele, üks parimaid lasteraamatuid, kui ei ole lugenud, siis ei ole ka kunagi liiga hilja, et seda viga heastada), siis tabab mind äng ja tuim valu rinnas. kuid järele mõeldes võiks olla isegi rahul, kui keegi minu kõrval saaks selliste asjadega hakkama. et lihtsalt ise nautida seda. kuid ma kardan, et minus tekiks lõpuks ikkagi frustratsioon oma andetuse pärast. ja sellised emotsioonid viivad ainult musta sügavusse.

argh, lõpmatult veider on olla. kell on kohutavalt palju juba ning minu tänase päeva tippsaavutuseks on see, et sain lõpuks oma paberitööga ühele poole. koolis lahendasin jaapani mõistatusi, millega ei saanud hakkama.

olgu, ma hoian neid väheseid mõtteid, mis veel alles jäid, järgmiseks korraks. whenever it shall be (whatever will be, will be...ei me ette tea, mis elu meil tuua võib, kuid ometi see, mis peab, tuleb kindlalt kõik). ma armastan kodus arvuti taga absoluutselt igasugustele lauludele kaasa laulda.

Вся моя любовь - headeris on radioblogi aknake. sealt leiab selle laulu ladina tähtedega kirjutades 'vsya moya lyubov' vms alt. k i n d l a s t i tuleks see lugu lõpuni kuulata, sest see on seda väärt.