back to black.
viimasel ajal olen ma miskipärast hakanud unes nägema ennast paljana jalutades. et rahulikult tsillin mööda linna või lähen kellegagi kohtuma ja äkitselt avastan, et näe, ma olen jumal alasti! noh, harvadel juhtudel on ikka alukad jalas, aga siiski. ja siis mul tekib paanika. ma küll ei saa aru miks, sest ometigi olen ma juba pikemat aega niiviisi ringi käinud, niiet keda see ikka huvitaks, kuid näe... veideeeer...
teiseks, eile panin siis pervõi baltiiski muzikalnõi kanali mängima peale südaööd ja mis ma näen! sealt lastakse danzig'i lugu wicked pussycat'ist! einoh, mul danzig kuskil tolmub kastis, polegi ammu kuulanud, aga et sellise kanali pealt seda lastakse, see oli küll hämmastav.
viimaseks on minu tänane suur 'ma ei oska ei ütelda' moment. nimelt sattusin rõdul suitsetava teadmata vanuses oleva mehega rääkima. ja no nii see läks:
--ma tallinnast, ega sa ei tahaks mulle linna näidata?
eiei, täna ma olen väga väsinud, täna ei saa.
--no aga äkki ikka kunagi.
ma ei tea, homme?
--ma homme tallinna tagasi. aga järgmine nädal jälle siin.
(õõõõhhhh.)mis kell töö (töötab tasku ehitusel) lõpeb?
--5 paiku. aga äkki vahetame numbreid siis?
(miks minaaaaaaaa?)no ma ei tea....
--no aga kuidas ma muidu su kätte saaks..
oeh, no pmst võib ju järgmine kolmap seda asja nagu arutada...
--no ega ma võin siis reedel ju tartu ka jääda ja laup hommik minna.
ei ole hullu, no ma annan sulle oma numbri ja helista kuskil kolmap siis, et eks vaatab, mis saab.
--aga...ma vaatan, et me polegi nagu nimepidi veel tuttavaks saanud..
no ei ole võimalik! mis minust niiviisi saab!? õõõõõõõhhhhhh.
niiet järgmine kolmap võiks keegi toeks tulla..või noh..pirolgi olla, et ma ei peaks temaga väga kaua "omavahel" vestlema. ma lihtsalt ei oska ebaviisakas olla (kuigi, mis ebaviisakus see ka oleks). kurat, et ma selle koeraga pidin just sel kellaajal välja minema!