<![CDATA[
<body><script type="text/javascript">
function setAttributeOnload(object, attribute, val) {
if(window.addEventListener) {
window.addEventListener('load',
function(){ object[attribute] = val; }, false);
} else {
window.attachEvent('onload', function(){ object[attribute] = val; });
}
}
</script>
<div id="navbar-iframe-container"></div>
<script type="text/javascript" src="https://apis.google.com/js/platform.js"></script>
<script type="text/javascript">
gapi.load("gapi.iframes:gapi.iframes.style.bubble", function() {
if (gapi.iframes && gapi.iframes.getContext) {
gapi.iframes.getContext().openChild({
url: 'https://www.blogger.com/navbar.g?targetBlogID\x3d7243991\x26blogName\x3dmahhinatsioon\x26publishMode\x3dPUBLISH_MODE_BLOGSPOT\x26navbarType\x3dBLACK\x26layoutType\x3dCLASSIC\x26searchRoot\x3dhttps://seganesass.blogspot.com/search\x26blogLocale\x3det_EE\x26v\x3d2\x26homepageUrl\x3dhttp://seganesass.blogspot.com/\x26vt\x3d-8203593286533947629',
where: document.getElementById("navbar-iframe-container"),
id: "navbar-iframe"
});
}
});
</script>
]]>
übernäpud ja unternäpud. sander sirel on leiutanud maailma ja kõik raamatud. paranoiad hommikul, kell ei liigu, mutid vastasmajast tahavad ära tappa. jumal, ma tunnen, et see oli kõige targem, mis sa oled leiutanud.
astral projection ja the angelic process on tegijad. maitea, aga suht mitte normaalne. tavai, sidelõpp, ma liigun ebareaalsusese tagasi.
miks ma ei käi sünnipäevadel, kus ma väga vähe inimesi tunnen? aga selgel põhjusel, et neil hakkab minust ju kohe arvamus kujunema, ja targem on seda arvamust ikka kõigepealt kaine peaga juurutada. vähemalt on minus säilinud mingi punktike, kust hooti erinevates konditsioonides olles ikkagi kainet mõistust eritatakse. nii ka seekord suutsin suhteliselt mõistilikul kellaajal enne, kui ma ennast konkreetselt valesse asendisse oleks joonud, lahkuda. ka kodutee oli seekord selge ja pildine.
hommik oli ränk. ma elan isegi kordades hullemalt pohmelust üle kui enamus, niiet võib arvestada, et ka see kord polnud erandiks. ärkasin juba kell 9 ainult selleks, et aru saada, et pole mingit mõtet ennast liigutada, kuna suurem kõikumine võib põhjustada sisikonna väljutamist. nii ma siis oigasin ja üritasin edasi magada, kuni kell 14 otsustasin nalja lõpetada ja üritada ka vertikaalasendit. õnnestus. veidi kõle tunne valitses küll kõhus, kuid tundus, et seekord on tõve hari murtud ja normaalne elu võib jätkuda. kõige parem oli asja juures see, et õel oli kehvem olla kui mul. hehe!
nüüd pean jälle korralikku vaheaaega, sest on tohutu eksamiperiood (loe: kolm veel) ja siis Karini sünnipäev, mille peaks ka üritama enam-vähem tasakaalukalt mööda saata. kuid, alkoholiisu ei hüüa tulles ja ära ka ei lähe, niiet elame-näeme.