üks päev nägin huvitavat unenägu. täpseid fakte ei ole meeles, kuid oli üks tohutu veekogu äkitselt meie looduslikul teel. ma ei ole kindel, kellega ma seal olin. läheduses asus ka üks tohutu sild, kuid ei, meie pidime ikka ujudes üle minema. asja mõte oli selles, et nii, kui ma ujuma hakkasin, märkasin, et terve järv oli täis hulpivaid naislaipu valgete sukkadega ja sellised kahtlased. noh, tunne oli väga reaalne igastahes, kui ujud ja äkki karjud, et issake, siin on laibad. my first drowned corpse.

okei, alustame siis algusest:
on 28. juuli ja tulemas on õhtune mihkli läppar. jeaaa. tsillime poole seitsmeks linna ja ostame talle raamatu "uimastite ajastu". mihkli juures on juba veidike inimesi kohal ja pidu võib alata. peo jooksul saab ikka veidi joodud ja suitsetatud, niiet olemine on üpris tore. näeb ammunägematuid inimesi ja üldse väga super. politseinikud on ka kõik toredad ja kohv veel eriti. muidugi orjan ka seekord köögis ning praen pelmeene, mis kaovad juba pannilt. enne äraminekut teavitab mind roland, et pühap tuleb tema juures olla, kuna saab temagi ju 18 lõpuks.
olgu, väga tore. 30ndal hommikul töö, samuti 31ndal, tuleb olla korralik. muidugi tullakse kohe 29ndal hüppama, et ouou, põltsamaal on mingi üritus, et lähmelähme, saame öömaja ka jne. mõtlen, et pohhui, hääletame siis varahommik peavaluga tööle, pole probleemi. õnneks tutvun zik zakil (nii on ürituse nimi) kahe toreda tartu poisiga, kes sebivad mulle koha rolli organiseeritud bussis ning niiviisi saan koju. mathiasega kõnnime koos annelinna (jumal tänatud, siin elab ka huvitavaid inimesi). äratuskella sätin kuue peale, kaheksa peab juba triksis-traksis töö juures valmis olema teeninduseks. vaatan, äkki püsin üldse üleval ja alustan oma "hommikut" hulga kohviga. õnneks on võimalus päeval ju ka magada (hea, kui töö ikka terve päev ei kesta:D).
täna õhtu siis rolandi sünna, mis loodetavasti tuleb rahulik. ei suudaks veel vähese unega öid üle elada, ma kardan.
huvitav intsident siis veel vahepealsest ajast, mil ma siin üksi kodus tsilland olen. hakkan siis riidekappi lahti keerama (ei, ma ei peida seal midagi, lihtsalt ustel on lukud, et nad kinni püsiks) ja ei õnnestu. mõtlen, et olen siis mingi riideeseme luku vahele keeranud. no tavai, toome siis näpitsad. klõps, ja mulle jääb pool võtit pihku. ou kräpp. ja nüüd ma olen, õnnis, et viskan osa riideid laua peale, mitte ei pane kappi. õnneks tulevad täna kõik koju ja parandavad mu kapi ära, ma loobusin.
head ööd siis.

kõik on väga keeruline ja hästi kiire ja segane. kõik see tööl käimise värk ei lähe mulle muidugi üldse peale, väga kohutav, mitte ei kannata, aga samas raha tahaks küll, eks.
siis on muidugi see ajatu teema. vahepeal ma nii ootan ja hästi palju ja juba kaua ja mõtlen ja mõtlen ja loodan. aga siis samas tabavad mind jälle teistsugused mõtted ja siis ma tunnen nukrust ja kurbust ja sihtmärgitut viha. miski vajab edendamist, parandamist ja kindlasti progressi. tuleks teha totaalne muutumine. aga kummale poole?
ma nüüd iga päev tegelen selle laisklemisega siin. raha raiskamisega ka. elutusega.

kas teate, mis tunne on purjus olla praktiliselt mitte millestki?
kas teate, mis tunne on siis postitusi teha ja vigasi parandada?
kas teate, mis tunne on mõelda ja oodata, et sinuga juhtub midagi paremat, kui parim on juba juhtunud?
kas teate, et ma pole praktiliselt üldse joonud, aint twist väikse viinaga küttis ära ja nüüd on espresso minu parim sõber, mida teeb masin.
hiljem updeitin.

UPDEIT: teine espresso, marta kõrvaltoas magamas, isa tallinnas, ema alul, õde folgil ja mina kodus. täis. ofkoors. ajukat teksti ajan. ofkoors. juua oleks vaja. kurat nii. ha ha. espresso rokib ka lahjendatult.

elu on lihtsalt nii võimatult sürreaalne. nagu Alice imedemaal, kes järjest avastab uusi senitundmatuid asju. tema maailmapilt saab kõvasti raputada, kui ta leiab, et lilled oskavad rääkida. joostes jõuab aeglasemalt kohale kui seistes.
maailmas on nii palju imelist, et ei maksaks sellest läbi joosta, sest see ei vii kuhugi. always take time to smell the roses.

käisin tallinnas. häälega. tartust minema saamine tundus ikka eriti masendav koos lähenevate vihmapilvedega. õnneks olime ikka miniseelikud selga pannud ja siis võttiski meid peale MUST BEMM. ma avastasin, et bemm on mu lemmik:) igastahes saime varsti jutule üpris kena VALLALISE noormehega, kes tuli välja, on meie kooli vilistlane aastast 2001 ja õpib majandust ning töötab ehitusüksuses (RIKAS). ahjaa, musta bemmi sisu oli matt beež nahk (VAPUSTAV). nalja sai palju, kiirust sai ka ületatud, aga sellises autos oli see lubatud. prillid jättis Marta tema autosse igastahes.
esmaspäev shoppasime Martale jalanõud, teksad, pluusi ja mulle topi. õhtul käisime autoga sõitmas kakumäel ja toompeal vaadet nautimas. ööbisime tädi juures lasnamäel. järgmine päev pakkisin oma ilgelt raske koti kokku ja läksime linna peale, kust leidsime kaltsust mulle seeliku ja Martale viigipüksid. siis otsustas Marta, et tavaiks, jääme veel. viskasin siis isale suurema osa asjadest autosse ja trippisime jälle lasnamäele, kust meid varsti Riho (Milva) üles korjas. läksime männiku karjääri ujuma ja siis selveri, kust ostsime pelmeene ja pärast ma orjasin köögis.
täna tulime siis hommiku vara häälega tagasi. ärkasime kell pool kuus (mina) ja läksime poole seitsmeks bussipeatusesse, vahepeal hüppasime veel statokast läbi ja sõime viimased ampsud rämpstoitu (hot dog). kuigi autode väljavool tallinnast oli lõpmatu, õnnestus meil auto peale saada kell kaheksa (Marta pidi kell 10 tööl olema). see onu viis meid Viljandi teeotsani, kust me praktiliselt paari minutiga saime natuke kehvema auto peale (Tartust tulles konditsioneerita autode peale ei hääletanud (siks nt)). see viis põltsamaale, kust edasi viis meid džiibiga vanem mees, kes käskis kohe tagaistmel turvavöö kinnitada. mingi 20 km enne tartut pidas eraautos politsei meid kinni. mees ronis torisedes autost välja, ütles, et saatanad on kogu aeg siin ja et tal läheb 15 mintsa. mina pärast täpselt aru ei saanudki, mis ta teinud oli, aga noh, nalja sai igastahes.
tartus tsillisin tsipa barclays, sealt edasi läksin hinnapommi, kust suutsin endale kahed jalanõud ja ühed (meeste)sokid osta. peale seda oli küll tunne, et karju appi, kui hulluks shopahoolikuks ma ikka läinud olen.
tegelikult mulle ei meeldi tallinn, aga kui ikka tartus hakkavad kõik mured rõhuma, siis on hea saada eemale kohtadesse, kus keegi sind ei tunne.

ma märkan, et elu on järjest rohkem elamist väärt. ma ei teagi, aga ma lähen tulevikule nüüd natuke selgema silma ja kindlama sammuga vastu. tulgu, mis tuleb. mehaanikatöökoda või arheoloogilised väljakaevamised, peaasi, et enesel oleks hea olla. oleks nüüd kindlustatud ka sõprade igaveseks eestimaa peale jäämine ning sõprus ka pensionieas, siis ei olegi midagi tahta.

ma olen ilus.

just think about it for a while and it'll come right back at you stabbing you in the eye.

mu elus on praegu hullem segadus kui siis, mil ma sündisin ja ei jaganud ära, mis koht see on. mehi ei tohiks olemas olla, mitte praegusel sekundi murdosal, mil ma mõtlen, et nad loodi meie karistuseks ja tegelikult meie küljeluust. sest mõnikord on tunne, et nad lihtsalt tulevad ja moodustavad mu peal külakuhja, et ma ei saa hingata ja liigutada, ning nad tahavad, et ma võtaks vastu otsuseid. otsuseid, mida ma parema meelega üldse ei teeks, kuigi nad on lõpuks vältimatud.
miks nad mult nii palju tahavad? miks nad üldse mind tahavad? kus on see tark masin, mis annab vastused minu lõpmatutele küsimustele?

kuidas ma saan valida kahe väliselt ilusa õuna vahel, kui ma ei tea, kumma puhul sisu osutub tulihapuks, kui üldse osutub.

ei ole võimalik nii, et tavalisel hommikul üles ärgates on hullem pohmaka tunne kui peale pidu. muidugi pean ma eelkõige tänama seda saatana sigudikku aka mu tädi koera, kes hommikul meie toa kinnise ukse taga kell seitse kraapima hakkas. mina erinevalt oma õest ei suuda selliste häirivate faktorite keskel magada ja olen sunnitud leppima neljatunnise unega. mida on selgelt vähe. et asi oleks veel parem, otsustab koer, et mina kui see kõige _ärksam_ inimene peaks nüüd temaga palli mängima. kell seitse hommikul.
mida meie teisiti tegime, et meie koerast inimene kasvas?