tegelikult tunduvad kõik kirjatükid, kus on vähegi pikemaid või võõramaid või lihtsalt väga ekspressionistlike sõnu sees, kuidagi võltsid. et nagu keegi üritaks hästi intelligentne välja paista ja selline veidi sügavamõtteline. sama käib ka diibilt inglise keele eestindamise kohta. ning kui keegi kasutab hästi lühikesi lauseid, siis see tundub võlts. kui laused algavad korralikult suurte tähtetega ja kui nad ei alga.
kõik. kõik! KÕIK! kõik on võlts siin maailmas. ja nii kohutavalt absurdne. ja ma olen ise ka praegu võlts ning väike hingepoisiraas üritab mind vägisi tagasi hoida. kuid ma ütlen talle ei. sest mina tahan olla teiste moodi! tahan olla mittemidagiütlev ning absoluutselt anonüümne. erilisus on halb, ütleb meile valitsus. teisitimõtlemine on mõtteroim.
ma tahaks karjuda selle ebaõigluse vastu siin pagana maakoorel!
isegi fotod on võltsid. naeratused teeseldud. lõbusus ülepingutatud. isegi kurbus pole pildi peal tõeline. isegi loodus peidab oma tõelise näo, et fotole jääks õnnelik helk.
vastates teil tekkinud küsimusele: jah, mulle meeldib olla emo, mis siis, ma olen ikkagi kõige parem inimene maailmas. aga talve ma ei vihka. huvitav, kas emofoorum keelab mulle liitumise.. kui, siis saadan neile noa oma verega, et nad mõistaks mu hingepiinu. ma tahan koos nendega olla erakordne. ma tahan veeta kõik oma eluaja, nuttes ilma üle ja ravides žiletiga valu. ma tahan liituda teie klubiga, mu sõbrad, mu ainsad hingesugulased. teie teate, et on tõeline piin olla inimeste keskel, kellel on hea.
tegelikult on minulgi hea. ma lihtsalt võib-olla ei oska seda hästi väljendada. kuid ma tean, et ma olen võlts. ja selles teadmine on täiesti tõsi ja aus.
