türa vittu nahhui, ma viitsin siin tiksuda. persse, töö nussib ka näkku nagu neegrimunn. hui viitsin nagu kooli ka veel minna. mai saa üldse aru, mis kuradi loogika siin on?! no lihtsalt kõik kütab nii üle, kurat, aju jookseb kokku siukse sita peale. putsi küll, mis pagana pärast üldse kõik niiviisi läheb alati, ei anna aru vist ma nagu.
türa, et see sitt ka alla ei lähe.

võtame siis lühidalt alkoholinädala kokku. või nii lühidalt, kui selliseid asju üldse saab kokku võtta.

pühapäev on siiani üks sitemaid päevi, mis mul elu sees on olnud. alustuseks suutsin oma supernunnud kingad jätta vana kaubamaja ette ja muidugi olid nad sealt juba läinud, kui tagasi tulin. õnneks on see probleem lahendatud ja mul on nüüd veel kenamad kingad (ning odavamad).
õhtul tuli siis inimestel kaval idee, et ajaks igast tuttavaid (aka mulle tundmatuid) inimesi kokku ning hakkaks rahvaviina jooma väikse pealekaga. istusime krooksu juures vaateplatvormil ning nautisime seltskonda jne. kaks korda käisin ka hernes uut toomas, kus nägin igast tuttavaid. igastahes läks mingi hetk pilt eest ja järgmine asi, mida ma mäletan, et ma olen krooksu vetsus (?), kõndisin välja, pallo viskas mingit kildu, väljas oli valge, kedagi kuskil enam ei olnud ning üks kena noormees rattal ütles mulle, et kell on viis. viis?! tore-tore, mida ma nii kolm tundi siis tegin vahepeal, päris huvitav, ma mainiks. tsillisin siis ööliiniga koju.
peale magamist ärkasin üles ja vaatasin peeglisse ning nägin kaela peal päris kenat maasikat. huvitav-huvitav, kust see sinna sai. kodus ootasin siis sobiva hetkeni, kui vanemad väljusid ja küsisin erika käest, et mida ma siis tegin. tema oli muidugi väga üllatunud, et ma ei teadnud ja ütles, et ma olla mihkliga (kellega ma samal päeval olingi tutvunud) amelema hakanud ja mingi hetk lihtsalt ära kadunud. et natuke olla otsitud ka, aga mitte eriti. hullumaja, ütlen ma.

esmaspäeva õhtul läksime guido, erika, mari-liisi ja birgitiga (mingi teine) guido poole, kui olime juba ennemalt pirol viina ja bollinot lahendanud. seal sai siis lihtsalt kino ja läpaka taga lauldud. ära jõime veel teisegi viina ning läksime siis tanklasse gabrieli järele. oli suhteliselt vähe aega kaheni, niiet erika pani ette võidu joosta. no tavai, võtsin siis kotist ühe käega kinni ja hakkasime asfaldi peal kimama. olin juba võitmas, kui kahjuks tuli teele ette kanalisatsioonitorukaas, mistõttu ma lendasin põlvili/käpuli. pükse ilustab sellest ajast peale kolm viltust rebendit ja põlve suur arm. kama, ongi lõbusam nüüd:)

kolmapäeval oli martal siis õige sünnipäev ja nagu barclayle kohane, läksime atlantisesse tantsima. enne seda suutsin aga matu, olari ja ketuga kinno minna, silent hilli vaatama. mittemidagiütlev õudukas. aga atlantise pidu oli lihtsalt hull. vahepeal tuli nii rämedat tümakat, aga mõnikord lasti ka korralikke lugusid. mailaga tsillisime ringi. pärast atti läksime mailaga poolde kuude, kus istusime veidike ja poole viieks sain barclay baari diivanile magama. järgmine päev tööl oli suht unine teema ja magasin pidevalt baaris lihtsalt, sest viskas üle.

neljapäeval tsillisin lihtsalt veidike pirol ja tegin vesikat. tutvusin uute ja meeldivate inimestega:)

aga eile oli lihtsalt mõnus. nimelt pidasime rannus marta, marianni ja kristi 18nda aasta sünnipäeva. inimesi oli igast kandist ja erinevatest purjusoleku astmetest. vahepeal tsillisin marianni venna ja vanaemaga toas ja vaatasin naiste kõrgushüpet, aga enamjaolt sai ikka veendutud, et kurat, tomatimahl on räme asi küll, aga viinale on see hea pealekas. mingiks hetkeks viskas nii üle, et kobisime birgitiga magama. hommikul võtsin veel paar lonksu mingit jägermeisteri sarnast kraami ja siis kobisime kuuekesi (mina, maido, birgit, hanna, mihkel ja sandra) bussipeatusesse, et tartu minna. tee peal märkasime ka kristit heki ääres magamas. muidugi on eesti bussimajandus üks äge asi ja bussi ofkoors ei tulnudki. õnneks võttis üks mööduv onu (lembit leemet lugesin ta sõidupassilt) meid kuut (!) peale ja viis elva bussijaama, kust saime praktiliselt kohe bussi peale. jess!

ee jah. jube tore on koju tulla ning arvata, et su vanemad tsillivad kuskil metsas, kui pärast tuleb välja, et su ema käis hoopis (rinna?)operatsioonil ning et vist-vist ei ole rinnavähki vms. mina eriti enam asjast aru ei saanud, sest ma lihtsalt hakkasin nutma. fakk, mina tahan selliseid asju ennem teada saada nagu. praktiliselt sama hea, kui äkki sureb koer ära ja teised ütlevad, et tal oli jah pikka aega vähk, me teadsime, et ära sureb, aga me sulle ei ütelnud, sest mis sul sest ikka kasu oleks olnud.
aitäh tõesti. ma tunnen ennast kohe tõesti paremini. ja kui see oleks vähk olnud? mis vabandused sa siis oleks toonud? mulle ei meeldi üllatused kohe üldse mitte, eriti sellised.

ei teagi, kohe mida kirjutada.
kas rääkida sellest, kuidas mul eile tuju absoluutselt ära kukkus, kuigi ma kuulsin, et mul on seksid sääred ja praktiliselt perfektsed rinnad.
või rääkida sellest, kuidas ma täna martaga klubisse lähen tantsima (mina:D) ning homme pean pikemalt tööl olema, sest on mingi konverents. ning et homme õhtu grete sünnipäevale. ja siis järgmine päev juba tarmo poole istumisele.
räägin igastahes seda, et tööl on meil ikka kõige parem seltskond üldse ning vaikselt hakkab mulle see asi juba käppa tulema, et saan suhteliselt kiirelt asjad peale ja pealt ära.

ma ei saa enam üldse aru, mis suunas ma liigun. või seisan ma hoopis paigal. mõistan vaid seda, et niiviisi ei maksaks asja jätta ja peaks midagi parandama, kuid peale seda mõtet tuleb alati hetk, mil tunnen, et no tegelt ei ole ju väga viga. niikuinii ei ole ma võimeline mitte millekski, kardan lihtsalt, et kõik pettuvad minus lõpuks. tegelikult on asjad enam kui huvitavad, lihtsalt veidi enesekontrolli ja kõik peaks sujuma.

veidike vist ikkagi igatsen.