hmm.
mitte midagi ei tee.
lihtsalt olen. ja olen. ja olen. ja olen. ja olen. ja siis ma vahepeal magan ka. ja olen. ja olen. ja olen...

mina küll elusees taeva ei saa. jumal ei julge lihtsalt mind sinna lasta, sest ta teab, et ma tapaks ta esimesel võimalusel ära. KURADI VASTIK VÄRDJAS, KUIDAS TA SAI LASTA VEDRUL ÄRA KADUDA?!! mul oleks nii pohhui, kui ta on surematu. ma taoks teda jalaga vastu sääreluud niikaua kuni ta oigab.
mu isa läks täna vedruga metsa. torma lähedale seal jõgeva kandis (kui kellelgi on tuttavaid seal, siis võtke minuga ühendust või nii). koer kaob tihti ära ja me muretseme ennast surnuks. kuid seekord oli ta juba 7 tundi kadunud. 7 tundi... ja läks pimedaks ning mu isa tuleb metsast ära. see on ka nii pagana kaugel 72 kilomeetrit. igaks juhuks jättis issi metsa oma mantli ja võileivad. igaks juhuks. palun tehke keegi midagi, sest ma ei ela seda üle, kurat võtaks. ma ei ela seda üle.
sest keegi ei sure enne mind.
mitte keegi.

täna on jimi hendrixi surmaaastapäev.
täna sõitis markko märtin surnuks oma kaardilugeja ja kahe lapse isa micheal parki.
täna on kurb päev.
millal nad lõpetavad suremise?

sasi tuli mulle peale filosoofiat fuajees vastu ja küsib: "kas sa oled suitsetamise maha jätnud?" mille peale mina muidugi ülimalt wtf? ja lollaka näoga pool minutit otsa vaatasin. "missiis?" küsin ma. "no kas oled?" ütleb tema. (vabandan, et otsest lauset ei mäleta.) mille peale mina: "vahel pidudel ikka juhtub." "siis on hea." ja sasi läheb minema. nagu mida kuradit? aga kas ta oleks sama öelnud, kui ma oleks midagi muud vastanud? ja tegelikult tekib küsimus, kas sasi ikka tõsimeeli mind uskus, arvestades kordi, mil ta on mind kindlasti kooli tänava poolsest väravast vahetunni ajal välja jalutamas näinud. ja kas ta ei peaks sellel teemal rääkima veidi rangema häälega, et mul ei tekikski kahtlust vastata talle muud kui: "jätsin juba ammu maha.", kartes saada mingit käskkirja võimaeiteamida? igatahes on tunne selline, et jumal tänatud, et tema meie direktor on. sest kui ikka oleks vene, siis võib-olla ei käikski kooli ajal suitsetamas. võib-olla üldse ei suitsetaks. aga samas, on mul venest direktorina väga hämarad mälestused.

after forever - victim of choices

peaks hästi palju tegema. juuksed üle värvima. palju mett sööma.
ma arvan, et ma ei tule moskvasse. (ega ammugi itaaliasse). ma arvan, et ma parem pinnin natuke ema, et ta annaks mulle raha green christmasi jaoks. see aasta tuleb sinna hullu metalkoori kohale. po-ga ka juba arutasin, et tahaks minna. võtaks jälle hotellitoa ja oioioi. kutsume poolas käijad ka kaasa. gertrudi koha pealt ei taha ma arvamust avaldada, aga ta ei jätnud mulle head muljet. äärepealt poleks mingisugust jätnud. igatahes jah. rakverre rokkima.

mul on nii sittakanti igav, et ma suren selle kätte tõesti ära. aga see on niikuinii mu oma viga ja blablabla.
AAAAAA!!

mul on peavalu. selline mõnus peavalu, et tahaks otse ajusse valuvaigistit süstida. uni on kaa.
mai saa aru tegelt, miks mina seal koolis käin. sest nagu ma olen aru saanud, minu aju üle põhikooli materjali ei võta, mis siis veel ülikooli minemisest rääkida. oleks pidanud ikkagi kutsekasse minema. mehaanikuks, ehitajaks, kokaks vms.
okei, ma arvan, et ma lähen ja teen oma poola õlle lahti.
ja mats, opeth oli laivis vaatamata vaid kolmele loole nii hea, et lihtsalt võimatu. esimesel võimalusel lähen uuesti kuulama, neil pidi üks korralikum euroopa tuur varsti tulema. viii!

ma leian, et natuke võiks ikka julgust olla, et mulle selline asi näkku öelda. või vähemalt helistadagi. see ei olnud minu jaoks üldse hea aeg selline mats saada. aga olgu. ma tean, et edasi jõudmiseks peab eemaldama teelt takistused.
kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks või koguneb ja muutub millekski, mis tapab.

here we fucking go.

kuulge, ma ei tea, kas ma tõesti viitsin täna rääkida poolast. võib-olla esmaspäeval räägin. ja siis kunagi kirjutan. või mingit moodi igastahes.

opeth - beneath the mire