viimase aja sündmuste kokkuvõte:

ma ei mäleta, kuidas see algas, kuid keegi oli igatahes nakatunud. kuidagi asjade kulgedes jõudsin/jõudsime selle arsti juurde. need veidrad kahtlased pudelikesed laual, mis nii väga pulgaliimi meenutasid, sisaldasid mingit kahtlast nakkust või hullumeelsust vms. oli vist nii, et mingi teismeline poiss vaatas neid ja vist arvas, et tegemist on mingi lõbusa joogiga.
kuigi ma täpseid põhjuseid ei mäleta, ühel hetkel olin kindel, et siit tuleb jalga lasta. läksin pokkerinäoga kööki, leidsin parajalt suure akna (korrus oli esimene) ja jõudsin selle juba avada, kui taipasin, et polnud käekotti kaasa võtnud. tahtsin tagasi magamistuppa minna, kuid arst/hullumeelne professor oli jõudnud juba köögini. ta vist ähvardas mind ning ma mäletan, et suutsin ta kuidagi maha tõugata ja hakata ta prille sisse peksma. selle peale ta vaid naeris ja ütles, et kas ma arvan, et suudan talle viga teha, kui tema regenereerimine on tohutu kiire. kuidagi teadsin ma, et tehku, mis teeb, silmaläätsede parandamine (olin ma ju ta pudelipõhjad segi peksnud) on ikkagi pikaldasem protsess ja selle kestel nägemine on halvem kui varem. see oli minu võimalus.
tormasin siis magamistuppa tagasi kotti otsima, mille arst oli suutnud juba ära peita. ma palusin Danny't (jah, Las Vegase oma), et ta ütleks, millises kapis, kuid ta ainult raputas pead. olin haaranud professorilt ka võtmed ja kui lõpuks leidsin koti, siis tegin akna lahti ja lihtsalt hüppasin. pistsin jooksu auto poole. (selgusetu on see, kes täpselt autot juhtis. kas osa minust läks juhiks või tuli keegi mulle järgi.)
selle aja peale oli jõudnud arst toibuda ja Danny meile järele saata. miskipärast ma ikkagi autosse ei jõudnud, kuid muretsemiseks polnud põhjust, Danny hakkas autoga minu/meie autot taga ajama. tema auto oli küll võimas, aga see-eest suur võrreldes meie kerge sportautoga. (pean mainima, et mõlemad olid vist Audid.) mina hakkasin siis kah autode järele jooksma. tegemist oli annelinna ja ülejõe ristsugutisega, mis tähendas maju, maju, maju.
teadsin, et peab jooksma. ja ega mu kahtlus mind alt ei vedanud - ühe maja juures jalutas mees koera (ja murul tema kõrval oli kobe punane Audi. no mida veel, eks.) ja hoidis käes suurt raamatut (Potter, vist, viimane osa värvi järgi otsustades). hetkega mõistsin, et tema on mind tabama saadetud ja sellest hetkest hakkas surmaga võidu jooks. see hirm, mis mind terve ülejäänud unenäo aja valdas, oli halvav. adrenaliin läbis mu keha (päris-päriselt, ma mõtlen) ja ma praktiliselt värisesin. mingi hetk tuli mulle unenäos idee võtmed endale unearterisse torgata, et pääseda sellest kohutavast kartusest. miskipärast ma ei suutnud seda teha ja põgenesin üle Sõpruse pst (otsisin isegi sebra üles) ning panin padavai üle Kalda tee ka, kus oli juba täielik metsik loodus. kuid lootust ei olnud. see autohääl tuli järjest lähemale ja ma üritasin metsa jõuda, kuid see paanika, see oli nii kohutav. ning siis ma otsustasin end üles ajada.

mu hingamine oli kiirendatud, hirm valdas mind tugevalt, ma polnud ammu tõelist õudukat/luupainajat näinud ja see mõjus mulle piinavalt. võeh, unenäod võivad vahepeal olla ikka päris masendav nähtus.

argh, ma loobun igasugusest seltsielust. tõesti. ma suudan vaid pettumust valmistada nii endale kui teistele. pealegi, kui ma välja ei lähe, hoiab rängalt raha kokku. peaks vist ikkagi tööle minema ja õppimisele pühendama ennast, et jumala eest aega ei oleks millegi muuga tegeleda.

on the bright side...oh noes! there's no bright side! ok, sorri, halb on olla lihtsalt. everything is wrong.

vaatasin eile hommikul sellist toredat asja nagu Moby elust tehtud dokfilm Go. hämmastav, milline ta elu on siiani olnud, lihtsalt uskumatu. ja nüüd ma otsingi oma tolmuse Moby mp3-plaadi välja ja sulen ennast veidikeseks töö ja koristamise maailma. so long, scarecrow.

kodus valitseb rahulik üksindus. ainult Kessu on mulle seltsiks. ta on jobukas, aga ma armastan teda siiski.
feeling so real.